Uus kogemus, jah. Täna.
Eile õhtul mõtlesin, et kas ma ikka tahan. Aga kui pole proovinud, ei tea. Kolmekümneaasta tagune n-ö praktikal käimine ei olnud kah kohe kuidagi abiks.
Siinkohal lõpetan mõistukõne ja asun asja juurde.
Olin täna Hiiumaa Käsitööseltsi Meistrite Majas müüjaametit pidamas. Hommikupoolne aeg oli vaikne, kohe väga vaikne. Sirje, kes seda asja aegade algusest alates vedanud on ja ikka majas, kui midagigi teoksil (ja teoksil on praegu terve suvi), ütles ühe tuttava sõnad, et kolmapäev on see kõige kehvem päev müümise suhtes. Nii me siis naljatasime, et on KOLMAPÄEV. Mina arvasin, et tänane kassa jääb nulli.
Aga päev edenes ja päris vaikseks see ei jäänud… Ja nulli ka ei jäänud.
Pisitasa hakkas inimesi uksest sisse kiikama, mõni ostis pisemaid, mõni suuremaid asju. Asjad on meil, muideks, ainult ilusad. Õnneks on meistreid palju ja nõnda peaks küll igaüks, kes uksest sisse astub, endale, sõbrale, lapsele, naisele ja muidu kingituseks ikka midagi leidma. Julgeksin väita, et mehed on vist natuke vaeslapseks jäetud, sest otseselt neile suunatud tooteid napib. On, kuhu areneda ja mida arendada.
Ise saan sellest muidugi aru ka. Naistele ja tüdrukutele on palju lihtsam ning loomingulisem midagi teha, kui meestele. Tänapäeval nad ju satsidega kraesid ja puhvpükse ei kanna. Klassikaline ülikond pigistas meestemoele nii jõhkra pitseri, et sellest välja rabeleda on tubli tükk tegemist.
See selleks, liigume päevas edasi.
Kui tuli grupp, oli tegemist kohe palju rohkem. Tänud selle eest grupi toojale. Laupäeval (11. juulil) on käsitöölaat. Mina koos naabrinaise Virgega oleme majas asju ohjes hoidmas ja ma veel ei kujuta ette, kuidas see päev möödub. Loodan kahte:
- et müük saab olema hea,
- et meie oleme päeva möödudes rõõmsad ja rahul.
Lisaks minul poes leti taga olemisele ja Sirjel laadaplatsi müüjate laudade paika ladumisele, oli meil ühine mure-hobi-töö – näituse üles seadmine. See pidi olema jooksvalt selline, et uksest sisse astuja võib vaadata. Võis ja vaatasid ka. Aitäh Helgi Põllole Hiiumaa Muuseumist, kes näitusele pealkirja välja mõtles – TRIIBULAINEL TULEVIKKU.
Reigi triibud.
Triipe on meil palju, igal pool ja erinevaid. Tahame selle näitusega näidata, et me ei seisa paigal. Austame oma vana ja armast saare triipu, mustrit, heegeldust, kuid samas leiame sellele uutmoodi rakendust. Loomingulisemad punuvad mustritesse omi mõtteid ja tundeid.
Kuidas need vanad siis ikka tekkisid, kui et külas pidi olema keegi, kes puutus kokku üle mere tulnud “võõraga”. (Hiiumaale tulid vanasti kõik uued asjad üle mere, tänapäeval juba üleilmalise õhuvõrgu kaudu.) Tema võttis nõuks nähtust midagi üle võtta ja hakata omamoodi tegema. Teine piilus pealt ja tegi järele. Kui piilujaid ja järele tegijaid tuli hulgi, või hakati asju sootuks selle uutmoodi tegija käest tellima, oli juba terve küla n-ö ühte nägu. Ja siis terve kihelkond. No, tegelikult, tont seda teab, kuidas need asjad käisid, aga plaks-ja-valmis kohe kindlasti mitte.
Kui nüüd minu uue kogemuse juurde tagasi tulla, siis päev oli igati tore-tegus-töine. Mind tutvustati ja mina tutvusin. Nägin, mida on teised teinud ja mida ma ise anda saan. Tuleb välja, et olen siin vist seni pisut puudu olnud. Õigemini see osa minust, mida teised ei tee – kujundada, näha, soovitada, et oleks parem ja huvitavam. Ja vist ka veidi segada vett, et ei oldaks vanas nii kõvasti kinni. Vana on hea ja seda peab hoidma, aga ainult kopeerimisega ei araene asi edasi.
Ees on põnev suvi, aga julgen öelda, et veelgi põnevam elu.
