Tikin, tikin, tikin…

February 13th, 2014

Laulupeoaasta on minule toonud kuhjaga tikkimistööd. Kolmed käised (kui enda omad arvestusest välja jätan) – Rapla, Väike-Maarja ja Viru-Nigula –  ja Muhu seelikuai. Täna hommikul mõtlesin, et võiks arvutitöö sootuks maha jätta, aga siis peaks vist osa hambaid suust varna riputama, sest ega see töö päriselt ära toida. Siis küll, kui makstaks arvutitööga samaväärselt. Kuid see on vaid ilus unistus. Või peaks oma töö väärtust rohkem kehtestama? Mõtlemisainest igatahes on!

Elo käiste tiknad.

Elo käiste tiknad.

Fragment.

Fragment.

Trikipliiats on minusugusele üks äraütlemata mõnus töövahend. Joonistad mustri kangale ja kui tikand on valmis, hajub joonistus mõne päeva jooksul täielikult.

See on aga väike näide minu vanatädi Ella tikkijakäekirjast. Tema tehtud tikandid on mulle alati meeldinud. Töö on peen ja puhas, ka tagantpoolt. Ta tikkis eranditult vaid ühekordse mulineega ja kasutas kvaliteetseid puuvillakangaid. Pitsid linikute ääres olid valitud vastavalt materjaliga kokkusobivad, õrnad ja õhulised. Mõned linikud on pärandusena jõudnud minu ema kätte.

Tädi Ella töö.

Vanatädi Ella töö.

joon450

Pidulik kleit

January 9th, 2014

Eile andsin üle, ja läks ka kohe käiku, sellise piduliku kleidi. Materjalid: veinipunane taft, pits, tüll, seemnehelmed, organzapael. Punane ja must kleit on eraldi ehk Aune sai kaks kleiti. Ja üpris tõenäoliselt saab punane hiljem täiendusi, et kandmisvõimalusi oleks rohkem.

Lisandiks kleidi juurde tegin ka kotikese ning kaelakee.

Pidulik kleit.

Pidulik kleit.

joon450

Lambikuppel

January 3rd, 2014

Ühte tööd möödunud aastast pole ma veel näidanud. Siin see on – heegeldatud põrandalambi kuppel. Kõige raskem osa oli pitsi kõvaks muutmine. Tegin seda klassikaliselt PVA liimi abil ja ma ei lisanud liimile tilkagi vett. Raskeks tegi venitamise töö see, et liim hakkas kohe tasapisi kuivama ja iga järgmise nööpnõela panemisel oli pitsi järjest raskem venitada. Lisaks pidi see ju saama ka õigesse mõõtu. Nagu pildidlt näha, see õnnestus.

lambikuppel

Lambikuppel Elole.

joon450

Mütsi sünd

December 16th, 2013

Müts, mille sünniloo ma siinkohal nüüd ära toon, kannab järjekorranumbrit 88 ja mõeldud meesterahvale, kelle pea pole liiga suur.

9.12.13 kell 15:08 – salvestasin mütsi mustrilehe faili ja postitasin selle näoraamatu Ainult Ilusad Asjad leheküljele rahvale kingituseks veebipoe taasavamise puhul.

Päev hiljem saatis Elle kommentaari, et alustas katset mustri järgi mütsi kududa. Aga tulemus ei tule mitte soovitustekohaselt niisugune, nagu võiks.

Ütlengi VÕIKS, sest NB!:

  • iga kuduja käekiri on erinev ja mustrist peaks enne päristöö tegemist tegema proovika, et teada saada – kas minu käekirjaga see sobib ja mida võiksin muuta, et saaksin soovitud tulemuse
  • ka täpselt sama lõnga ja varrastega kududes tuleb erinev tulemus…

Ma tunnen ja tean oma käekirja, millise tulemuse valem – vardad + lõng + silmuste arv – välja annab. Elle ajas mu pea täitsa sassi ja seepärast võtsin selle mütsi kudumise ise ka ette.

Lugu on järgmine:

joon450

Algus

11.12.13 kell 17:33 – Algus. Tehtud on loodus ja kootud üks rida. Ringvardad nr 2,5, silmuste arv 144, loodus ühe lõngaga, lõng Raasiku villane (Aade lõng) 8/2.

 

2

11.12.13 kell 18:37 – Kootud on 6 rida. Ringvardad ei tõmba enam krussi.

 

3

11.12.13 kell 20:21 – Minu koepind. Paljud on öelnud, et koon nagu masinaga. Tegelikult teen seda ikka käsitsi, aga vana tõde – harjutamine teeb meistriks – peab paika.

 

joon450

Saabus uus päev…

joon450

 

4

12.12.13 kell 14:48 – Kootud on 35 rida mustaga + pikoo ja mõned read mustrist.

 

5

12.12.13 kell 16:20 – Esimene kaheksakand on valmis. Kirimustri kude ei tõmba kokku.

 

6

12.12.13 kell 21:21 – Mõõtsin sissekeeratava osa üle ja selgus, et pean selle põhiosa külge kinnitama varem, kui olin mustril näidanud. Ilmselt seetõttu, et hallid lõngad on veidi jämedamad (pärit Gotlandilt) kui must ja tegid kirimustriga koe kõrgemaks.

 

7

12.12.13 kell 22:40 – Vahetasin ringvardad sukavarraste vastu, sest mütsi oli vaja hakata koomale kuduma.

 

joon450

Saabus taas uus päev…

joon450

 

10

13.12.13 kell 15:02 – Tihedalt (kuid mitte kõvaks) kootud müts seisab ise püsti.

 

8

13.12.13 kell 15:50 – Müts on valmis, soojas vees ja lasteseebiga kergelt läbi vanutatud ning kuivab vormil. Vormi suurus on 57 cm.

 

9

13.12.13 kell 15:52 – Nii näeb müts pealt välja.

Niisiis – minu käekirjaga toimib muster (peaaegu, kui allakeeratud osa kinnituse koht välja arvata) täpselt nii nagu ma mustrilehe koostanud olen. Hingerahu on tagasi ja meestemütside raamatuga käib töö edasi.

Mul ei oleks mitte midagi selle vastu, kui saaksin tagasisidet mõnelt meesterahvalt, aga ilmselt jääb see peaaegu unistuseks. Samuti ei saa ma mütsi näidata meesmannekeeni peas, sest seda mul lihtsalt ei ole.

joon450

Sinise mantli uus nägu

December 8th, 2013

See asi ei vaja kommentaare :)

Ainikese vana/uus sinine mantel

Ainikese vana/uus sinine mantel

joon450

Kaks koos

November 8th, 2013

Mõnikord, ja üldse mitte harva, jääb näputöö teatud ajaks pooleli. Mul on see viga küljes. Liigagi. Nende halli ja punasega sõrmikutega on sama lugu. Alustasin juba kevadel, vahepeal oli igasugu muud tegemist ja nüüd siis otsustasin asja lõpuni viia. Hea on see, et panin algul mõlemad kindad kohe paralleelselt varrastele ja nii on kummagi kudumine kogu aeg samal kaugusel ja valmis saavad korraga.

Kuid – kerasid ei ole mitte neli vaid kaks. Kuidas see võimalik on? Lihtne. Ühe kinda jaoks jooksevad lõngad kerade seest, teise kinda jaoks väljast. Sellega, et lõngasid mitte lasta väga sassi minna, on natsa jälgimist, aga mingi ületamatu raskus see ei ole. Mulle igatahes väga meeldib, et mõlemad korraga valmivad.

Randmeosa on heegeldatud, muster pärineb minu peast.

Halli ja punasega sõrmikud

Halli ja punasega sõrmikud

joon450

Eksperiment – lõngajupilapp

October 21st, 2013

Täna ma jutustan sellise loo…

Ei, metrood ei ole.

On hunnik igasugu käsitööst ülejäänud ja äralõigatud erineva olemusega lõngajuppe – villaseid, puuvillaseid, segakiudu ja tundamtuid. Enamus nii umbes 5–8 cm pikkused, aga ka lühemaid. Ma pole neid juba mõnda aega ära visanud, vaid kogunud. Iga asi on millekski hea, kui ta ka varasemaks tööks enam ei kõlba. Lõngajupid on just niisugused tegelased.

Umbes kolm aastat tagasi tellisin interneti kaudu imelist lahustuvat “kangast” (loe: kilet), mida võiks tikkimisel kasutada, et on mugav ja hea. Joonistad mustri selle peale, kinnitad traageldusega kangale ja siis muudkui aga tikid… Pärast paned sooja vette, see lahustub ja järele jääb ilus, puhas tikand.

Nu, jah. Võibolla sellele, kes alles alustab, ongi abiks, aga mind ajas see materjal tegelikult vihale. Lödi, tikkimisel jääb lõngatõmbe ja kanga vahele paksendus. Pärast kile lahustumist näeb tikand lohakas välja. Oi, ma ei kannata sellist asja nagu lohakas tikand. Kohe üldse ei kannata.

Juba mõnda aega olen vahtinud lõngajuppide kogumise korvi, et peaks selle sisu kuhugi panema. Uut kraami tuleb aina juurde ja sinna enam ei mahu. Siis käis – siuh!!! – peast läbi mõte proovida… seda lahustuvat kilet + lõngajuppe + õmblusmasinat + viltimist. Ilmselt on kuasgilt internetiavarustest mingil ajal midagi säärast silma jäänud ja nüüd kerkis kas täiskuu või mõne muu seletamatu põhjuse pärast see päevakorrale.

Lõngajupilapp

Lahustuva kilekanga vehele õmmeldud lõngajupilapitoorik enne kile lahustamist.

Lõngajupilapp 2

Lõngajupilapi sama külg pärast kile lahustumist ning vildistamisprotseduuri.

Lõngajupilapp 2

Sama lapp teiselt poolt.

Kui mul poleks praegu mitut muud asja pooleli, mis lõpetamist vajavad, siis mässaksin lõngajuppidega edasi. Aga see oli tänase päeva välkeksperiment ja idee jääb ootama toda päeva, mil muud asjad on valmis ja ma pean välja ütlema sõnad – igav on.

Misasja? Mida tähendab “igav”? Kas keegi teab seletada?

joon450

Uus raamat – Romantilised mütsid

October 7th, 2013

Mul on suur rõõm teile teada anda, et minu uus raamat on ilmunud.

Romantilised mütsid

Romantilised mütsid

joon450

Käsitöö vaim ja vaimustus käsitööst

September 30th, 2013

„Inimene on see, mis ta on läbi elanud.
Mäletamine on kõige olulisem.“

Irina Tammis

irka-2013

Virisemine jätta, edasi tegutseda! Foto Meelis Adamson.

Käsitöö vaim ja vaimustus käsitööst ehk Ainult Ilusad Asjad

Tekst: Terje Metsavas

„Tegelikult on käsitöö üks ütlemata hea stressimaandaja ja samas pole enam selliseid hetki, mil midagi teha ei ole,“ sõnab Hiiumaa juurtega Irina Tammis, kes sõpradele lihtsalt Irka. Hetkel vupsab tema kudumisvarrastelt kõige enam mütse, kuna sügisel näeb ilmavalgust juba järgmine mütsiraamat.

Kui imestan tema laiaulatuslikku anderikkust, naerab Irka, et tal on lihtsalt väga head geenid. Käsitöögeen olevat päritud suguvõsast, kus kõik naised on läbi elu käsitööd teinud. Aga teisalt ka keskkond, kuna juba väikse tüdrukuna nägi ta aina ema ja vanaema eeskuju ja oli ise tegemise sees. „See on olnud vajadus, ja ei saa lihtsalt teistmoodi, kui pead tegema,“ muheleb Irka. Tema meenutustest kangastub, et juba 5-aastasena istus ta koos vanavanaemaga kangastelgede taga. Oli memme kõrval ja süles. Üks mälupilt on hilisemast ajast, mil vanaema õmbles külanaistele sitsiriidest kitleid. „Vanaemale oli keegi Saksamaalt toonud sik-sak käärid, aga ikkagi oli vaja teha ääred üle käsitsi ja mind pandi tegema. Mulle see üldse ei meeldinud.“

Plikaeas alustas Irka nukuriiete õmblemisega, lõigete tegemine andis hea praktika. Kahjuks pole tänaseks kotitäiest riietest midagi säilinud, sest tema täditütred „mängisid riided ära“ oma nukkude peal.

Keskkooli käsitöötundides oli neiu juba proff, kuna sokikudumine ja muudki oskused olid kodunt selgeks saadud. „Ma ei mäleta, et mulle oleks öeldud: istu nüüd siia, ma õpetan sind! Olen kõik selle üle võtnud vaatluse teel – näen ja teen järgi. Võib-olla leiutan vaatluse teel hoopis oma tehnika, mis ei ole sarnane meistri tehtuga, aga sama asja järele teha ei ole mingi probleem,“ selgitab Irka.

Tegus naine jälgib käsitööuudiseid ka internetist: igapäevaselt külastab Pinteresti käsitööosakonda, leides sealt alati midagi huvitavat ja uut. Nii mõnigi asi tekitab temas järeleproovimisiha.

Loometee ja valikuvabadus

Irka elukutsevalikut määras soov olla loomingu ja loomise juures ja Kunstiakadeemias (ERKI) õpitud tootedisaini eriala sobis selleks ideaalselt. Ent käsitöö „vohamine“ hakkas tema sõnul peale 2007.a, kui Elo Lutsepaga koostöös tehti raamat „Eesti kindakirjad“, ja mis sai ka Irka autoriraamatute sünni alguseks. Raamatukujundamine ongi tema põhitöö. Koos väikese käsitöölehega, milleks oli kinnaste-sõrmikute kudumine ja mis ainult e-raamatuna olemas, on siiani valminud 10 raamatut, 11-s on teoksil.

raamatud

Irka raamatud

Uurin ettevaatlikult, et ilmus tal juba üks mütsiraamat1, miks jälle? „Mütsi saab ruttu valmis ja siin on väga suur variatsiooniderohkus kudumise ja heegeldamise tehnikate ühendamisel. Mulle meeldib seda põimida, eelistamata eraldi kumbagi tehnikat. Tänavapildis ikka imestan, KUI igavaid mütse inimesed kannavad. Nagunii on riietus tume, pangu siis midagigi säravat pähe!“ tõreleb Irka.

Säravad ja mitmevärvilised olid aga mõned aastad tagasi uue koorivormi tarbeks valmistatud setu pitsid. Siis oli tema kodus lausa töötuba, kus koori naised vuhistasid pitse heegeldada. Kuigi Irka sõnul pole ta näputööd väga õppinud, kõik on tulnud iseenesest ja avastamisrõõmust, on naisest tänaseks saanud meister, kes jagab lahkelt oma oskusi kõigile käsitööhuvilistele. „Igaüks saab käsitööga hakkama, ainult huvi peab asja vastu olema,“ usub ta. Heegeldamise juures võlub teda võimalus ise loominguliselt uusi mustreid luua. Samasugune loomiskirg tabab teda köögis uusi retsepte katsetades. „Kas lõngad või juurikad, mis vahet seal on,“ naerab osav kokk.

Alguses oli idee

Irka ei viska ühtki materjali minema, sest kõigest saab midagi meisterdada. Peab ainult idee tulema, ja ideedepuuduse all ta juba ei kannata. Vahel joonistab lausa pähetulevaid ideid üles, et nad meelest ei läheks. Pärimisele, kust need ideed talle tulevad, vaatab Irka üles. Kas peame kosmoseavarusest vastuseid otsima? “Jah! See sünnib vahel tänaval kõndides, kui miski mind kõnetab. Mingi värv, heli, kujund… Tahtsin endale sooja talvist mütsi, milles oleks minu kodukoha stiili. Loomulikult võtan aluseks Pühalepa triibud ja peenvillasest heegeldatud pitsi,“ on vastus nii iseenesestmõistetav. Ka Pühalepa rahvariided on ta enesele ise teinud ja need pitsidega palistanud.

Ideederohkusest kõnelevad ka tänaseks ilmunud kudumise raamatud: kindakirjad, sokiraamat, Eesti mütsid, kuhu kirjastaja nõusolekul sai poetada ka oma ideesid. Raamatu läbimüük on ka vastuseks, miks sügisel järgmine tulekul. „Kui tuleb mõte pähe, pean kohe lõnga ostma ja tegema hakkama, sest tahan tulemust näha.“ Irkale pähetulevatest mõtetest on saanud endale toreda mütsi pähe ligi sada soovijat. Ta võib vist vabalt terve Eestimaa mütsidega ära katta.

Mis see on – töö või muu asi?

Olgu mistahes näputöö või käsitöö – tööna naine seda otseselt ei käsitle. Irka on õnnelik, et saab oma tööd nimetada hobiks. Tema tööpäev algab enam-vähem 9 paiku, siis askeldab ta arvuti taga, kuni sulgeb selle 5–6 ajal, et sukelduda lõngade maailma. „Kui mul pole käsil ühtegi „leivatööd“- raamatukujundust, teen päeval ka oma raamatutööd, mida autorina välja annan. See on kõik üks suur komplekt, mida ei saa lahti harutada eraldi algosadeks. Saan oma raamatud otsast lõpuni ise teha: valmistan eseme ja kirjeldan selle tööjuhendina, kirjutan tekstid, teen fotod ja lõpuks vormistan kujunduse,“ on Irka õnnelik.

Talle on see elustiil – olla pealaest jalatallani endatehtud riietes, mütsist kuni sussideni. Lisaks veel omatehtud mantlid, joped, kleidid. Õmblemisele, kudumisele ja heegeldamisele on lisandunud viimastel aastatel tikkimine. „Pärast laulupidu, nähes nii palju tikitud riideid, arutasime Elo Lutsepaga, et miks mitte teha tikandite raamat. Suve lõpus saabus ka samalaadne pakkumine kirjastuselt Varrak. Siis hakkasingi ise tikkima ja tänaseks on sündinud Eesti tikand I, Eesti tikand II ja Mustrimosaiik. Viimases on väljavõtted minu loodusfotodest, millest tegin motiivist ristpiste- ja madalpistemustri – 2 erinevat tehnikat.“ Irka ei taha võtta võõraid mustreid. Kui tal on motiivi vaja, siis teeb ta selle ise ja jagab meelsasti oma raamatutes teistelegi. Lisaks on ta helde jagama omatehtud unikaalset käsitööd: juba mitu aastat valmistab ta sõpradele kingitusi, mõeldes kingi saajale ja tema värvi- ning stiilieelistusele. Kuna tutvusringkonnas on palju neid, kes käsitööga sugugi sinapeal ei ole, on seda suurem rõõm neile midagi isetehtut kinkida.

Igal meisterdatud asjal on oma väärtus, mille sisse on pandud tegemiserõõm, nauding ja hing. Energia, mis on valitsenud meistrit tegemise algusest kuni lõpuni ja kõige viimaseks – lõpptulemuse rahulolu.

Käsitöövaim

Põll

Põll

Irka avaras ja loomingulisusest pungil kodus kumab igalt poolt vastu tegutsemine: nõelapadjaks suur heegeldatud seen, setu pitsiga nõelapadjad, äsjavalminud heegeldatud krae, vanutatud mütsitoorik, nurgas kangasteljed, kust hiljuti võetud magamistoa põrandavaip; heegeldatud õlarätik, ristpistes padi, tikandiga vildisussid, pooleliolev tikkimistöö – lillades värvides liilia – vabaheegelduse proov; linikud, mütsid, tohutud lõnga- ja niidikerad, pärlid, niidid, mulineed, paelad, vilditud kott, pastellmaal seinal – kooliaegne töö, õmmeldud kardinad, lapitehnikas tekid. Värviküllane ja põnev sigri-migri-maailm. Vaatlejana vaimustudes uurin, kas temaga koos elab seal ka mõni käsitöövaim? Käsib ka mõnikord tal heegeldama hakata, aga usin meister tahab veel magada…?

„Ei, sellist asja pole,“ naerab naine. „Pigem peab mind magama sundima, kuna ma ei oska õigel ajal pidurit panna. Näpud käivad kogu aeg, ma ei passi ühtegi minutit niisama. Mul hakkab siis paha ja ma jään haigeks, aga seda ei saa ma endale lubada.“ Arutleme, et inimene jääbki vist haigeks siis, kui ta ei tee midagi. Irkale pole arste tarvis, tal on „vardaravi“, tõdeme muheledes.

Ise asju tegema ei ajanud teda niivõrd sundus ega vajadus, vaid originaalsuse ihalus. Eesti aja alguses oli vaene aeg ja isetehtud asjad olid hoopis põnevamad. Ja samas ka kokkuhoid! „Mina ei leia poest selliseid asju, mis mulle väga meeldiks ja mille eest oleksin nõus välja käima küsitud summa. Tean, kuidas asju tehakse ja mida nad väärt on ega osta seda, mida ise teha saan ja oskan. See on ka üks põhimõte, mille järgi olen elanud,“ selgitab Irka.

Ainult Ilusad Ajad

Teda rõõmustab, et ka tänapäeva noored oskavad lugu pidada isetehtud asjadest ja eelistavad neid poestostetuile, kuigi kaubanduskeskustes istuvad jõude ka kiirmoekettide ühesugustes rõivastes noored. „Meil tegid keskkooli ajal kõik tüdrukud klassis käsitööd, enamus käis omatehtud kampsunitega ringi.

Lemmikumat tegevust Irkal oma käsitöö hulgast pole. Talle meeldivad kõik, olgu selleks õmblemine, kudumine, heegeldamine, tikkimine, kangakudumine, kõlavööd või makramee, ehted. Pikka aega oli naise lemmikuks maitsev kätetöö – omatehtud sai, mille retsepti ta tuunib tänaseni. Käsitööd on üleval tema veebipoes Ainult Ilusad Asjad http://disainistuudio.ee/pood/, kuhu uudistama minnes võibki end unustada. Tõuke veebipoeks andis soov igale tehtud esemele omanik leida. Irka käsitööd on olnud müügil ka Vabaõhumuuseumi poes, Ehe-Eesti veebipoes, Telliskivi loomelinnakus.

Ent naise ettevõtlikkusel pole piire. Irka soovis luua oma kujundatud kanga: joonistas mustri, saatis selle Ameerikasse ja avas postipakist kuu aega hiljem tuttava mustriga kangatüki. Samamoodi valmis jõuluks roosidega padjapüürikangas – „Ilusat und, mu armas! Sinu padi.“ Sellist padjapüüri oli hea kallitele lähedastele kinkida. „Värvid võivad küll kangal tuhmuda, aga oma soe on sees,“ teab naine.

Soe kõla ja ilusad värvid on ka Irka sopranihäälel, mis Kalevi Kammerkooris lauldes tihti ka soleerides kõlab. Ja aeg-ajalt kõlab ka televiisoris tema tehtud multifilm „Silver ja Viki“, kus plastiliinist varestele puhusid elu sisse veel Kadri Kuusk ja Marko Karja, ja mis pälvis Overalli esimesel veebifilmi festivalil peapreemia.

Kuhu on veel minna ja areneda!? „Lähen koju tagasi. Jah, tulevik toob Hiiumaa, kuhu ehitan endale pesa,“ vastab tarmukas naine, kes pesapunumist kodusaarele juba aasta tagasi alustaski.

Aga puhkus? „Minu elu on kogu aeg puhkus. Stressi enam ei ole. Stressis olen siis, kui keegi kõrval vinguma kukub. Sõnumiks Eesti naistele ütlen – vähem virisemist, rohkem tegutsemist! Tervis on tegemises.“

—————————–

Vaata ka disainistuudio.ee/kasitoo

—————————–

1 2013. aasta oktoobris ilmub raamat “Romantilised mütsid”

Artikkel ilmus lühendatud kujul ajakirja “Käsitöö” suvenumbris (2013).

joon450

Suur Suvi 2013

August 20th, 2013

Suur suvi on läbi. Alles see algas ja juba läbi…

Suur oli mu suvi igas mõttes – ilmade, puhkamise, hobitöö ja töö tegemise mõttes. Sellist mul varem pole olnud, aga soovin, et neid tuleks veel ja veel. Palju!

Hakkan oma pajatusega otsast pihta.

18. mai – puud olid veel vaid hiirekõrvul ja ilm hall. Tegin jalgrattal esimesed sõidud.

18. mai – puud olid veel vaid hiirekõrvul ja ilm hall. Tegin jalgrattal esimesed sõidud.

Siis ma veel ei teadnud, kui palju saan Hiiumaal olla ja veel vähem teadsin seda, kui palju hääd olemist see kõik endaga kaasa toob.

x

7. juuni – päike näitas oma õiget palet ja mind ootas ees jalgrattamatk Vormsile Kalevi Kammerkoori koosseisus. Kuna mu ratas oli Hiiumaal, läksin päev varem saarele, et järgmisel hommikul kella kuue paiku alustada teekonda naabrite juurde.

Kui ma 9. juuni hilisõhtul Reikamale tagasi jõudsin (kus elab mu ema), olin kahe päevaga läbinud täpselt 100 kilomeetrit. Siis mõtlesin, et lahe oleks suve lõpuks kokku saada 1000. Edaspidi selgub, kas see unistus täitus või mitte.

s

15. juuni – sain endale miljonite kaupa naabreid.

Esialgu otsustasid nad pesa ehitama hakata ühe suure paku sisse, mille keskel oli pragu ja mis minu majakese uksest asus kolme sammu kaugusel. Pärast veerandtunnist paanikaosakonnas viibimist ja seejärel paaritunist pesa teisaldamist pappkasti ning tirimist kaugemale metsa mõtlesin, et ehk saan sipelgatest rahu. Aga ju ma siis meelsisin neile. Uus pesa hakkas kerkima 9 sammu kaugusele. Jätsin nad seal esialgu rahule ja õnneks tuppa trügima ei hakanud ükski.

x

15. juuni – minu majakesele oli projekti järgi ette nähtud vintskapp. Miks küll, sellest pole ma siiani aru saanud.

Paigaldamata jäänud vintskapi kolmest küljest sain suurema vaevata kolm väga kasulikku kohta – töö- ja köögilaua ning trepi. Ülaloleval pildid on üks vintskapi tükkidest metallist kandenurkadega kinnitatud seina külge. See on töölaud.

x

18. juuni – võtsin ette teekonna kohalikku teise-ringi-poodi, kus ka mööblit müüakse.

Sain sellise karupruuni tooli. Väike värskendav värv puitosadele ja riidest kate tegid tooli kenaks. Teekond rattal edasi-tagasi – 45 kilomeetrit.

x

22. juuni – kolmas vintskapitükk on leidnund oma õige koha – ukseesine trepp.

mm6

Nurgalaudade ja trepi ehitamise vahepeal värvisin põranda ära. Lõkkes põletamise materjali on mul palju. Kuni põrand kuivas, küpsetasin mõned vorstid.

m

Minu maja Männimäel.

m

29. juuni – olin sellele päevale eelnevad 4 pidanud linnas olema, sest majas pesti läbi keskküttetorusid. Et talvel oleks soojem. Saab tunda…

Kasutasin linnasoleku aega Männimäele väikeste vajalike vidinate valmistamiseks ja üks neist hoiab seinal lusikaid kahvleid, igaühel oma tasku.

l

29. juuni – LAULUPIDU!!!

Hellamaa laulupidu – midagi sellist polnud ma küll oodanud, et minu kodukülas juhtuma hakkab. Seisin kodumetsa servas ja üks preilna jalgrattal tuli küsina, et kuidas siis nüüd siin üksinda nõnda metsaservas seisad?! Hmm, imelik küsimus… Ma elan siin! Esiti küll suvel, aga eesmärk on ikka tõsisem.

Laulupeo peadirigendiks oli Hirvo Surva.

m

9. juuli – metsmaasikad täies hiilguses. Korjasin neid pea kilo jagu ja eranditult kõik sellest saagist rändas toormoosi ja värske marjana kõhtu.

Järgmiseks suveks tahan sügavkülmikut, et sügisel erinevad suvemarjad koos moosiks keeta. Olen seda korra, pea 25 aastat tagasi teinud, maitse on siiani suus ja tahan veel! Imeline.

r

11. juuli – äkki turgatas pähe, et juba veidi puitunud rabarber on endiselt hapu ja kui see vette panna, peaks hea maitse andma. Andiski.

v

12. juuli – tasapisi, pisitasa hakkas minu majake kattuma värviga.

Eelmisel suvel, kohe pärast püsti panemist võõpas onu selle väljast puidukaitsevahendiga üle. Talve jooksul puidu värv oluliselt hallimaks ei muutunud.

Värvide valik oli peen. Ostsin Faasionist (ehituspood Hiiumaal) esmalt värvikaardid. Teadsin vaimusilmas, mis värve ma tahan, aga ei teadnud, kas neid ka segada saab. Värvikaardid panin männikoorel kasvava samblikuga kõrvuti. Kõik klappis. Katus näeb pildil küll pigem sinine välja kuid tegelikult on must. Päikselise ilmaga kütab toa kohe soojaks (loe: palavaks).

m

13. juuli – loendasin oma krundil puupoegasid ja tammesid oli hullult palju.

Liiga palju. Saab näha mitmed neist järgmisel kevadel alles on.

Olen männitüdruk, mis siis, et tammise nimega. Tammed on ilusad, aga suured egoistid. Ema juures sõi üks noor tamm suure kuuse välja. Nii me vähemalt arvame. Kui keegi peaks endale järgmisel suvel tammepoega tahtma ja mul neid endiselt liialt palju on, antagu teada. Kaevame välja ja paneme kasvama sinna, kus see puu oodatud on. Hea plaan, eks!

m

16. juuli – maja on värvitud. Uks ootab järge.

v

25. juuli – sain mõni päev tagasi oksapurustaja kätte. See on aparaat, mis kuni 3 cm jämedused oksad saepuruks teeb. Ja nagu näha, uks on vahepeal värvi alla saanud.

Miks seda masinat vaja on? Tahan oma metsa suurest risust (loe: okstest) ära puhastada. Seda põlema kohapeal panna ei saa, põletaksin kõik maha. Aga, teadagi, purustatud puit on kasulik materjal. Sellega saab täita totakaid auke pinnases; katta jalgradasid, et oleks pehmem astuda; riputada kohtadesse, mis kipuvad rohke kasutamise tõttu mullale minema; puistata kuivkäimlasse, et haisukollid kummitama ei tuleks.

Ülapildil on näha, kuidas ma purustatud oksamaterjaliga täitsin ukseesise. Selleks ajaks, kui pidin linna tulema (üleeile), olid sellesse pinnasesse mõned ristikupered end elama sättinud.

Ütlen siinkohal ka suured tänud Ruthile, kes tuli külla ja andis head nõu, abistas oksapurustamisel ning oli osaline soojas saunaõhtus. Mõnus!

—-

d

28. juuli – siis ma hakkasin ehitama!

Oeh! Oleks keegi mulle kevadel öelnud, et avastan vineeri ja ehitan suve teisel poolel sellest vajalikke asju, kulutamata sentigi üleliigset raha, oleksin ta päris skeptilise pilguga pikalt saatnud. Elu veeretab teele väljakutseid ja see oli mulle küll, takkajärgi mõeldes, kingitus.

Suveks ilmunid ajakirja KÄSITÖÖ numbris (kirjutas Terje Metsavas) ütlesin, et ei osta ühtegi asja, mida ise teha suudan. Siis tähendas see minu jaoks ikka pehmeid materjale – lõnga, kangast, jahu jne. Täna see enam nii ei ole. Oma vaimusilmas näen tulevase maja sisustust enda kätetööna. Loodan, et kutsutud sõbrad aitavad talgutöö korras jõuga kaasa.

c

Viie päeva töö – kuivkäimla.

Materjalideks prussid, vineer, kruvid, valgusplaat, kolm haaki, värvid, konksud ja pulk, millel puhkavad paberirullid. Vaade üles on taevalik; koht, kuhu istuma peab kuum. Ja kui töö on tehtud, puistad peoga aromaatset hakkepuitu peale. Hing laulab sees, sest endal on hea olla ja paha haisu ei tule.

Kui ükskord koidab päev, et seda asutust tühjendama peab, tõstan vaarikapunase prillaua pealt ära. Muu töö jätan sibi teha :)

Sellega polnud mu suvised ehitustööd veel sugugi lõppenud. Vaimustunud vineerist kui materjalist ning käimlast järgi jäänud vineeritükkidest ehitasin tööriistakasti, voodi, köögikapi ja seinakapi. Kõik ehitus- ja värvimistööd kokku läksid suve jooksul maksma 290 eurot. Kõik tegin käsitsi, abiks olemasolevad ja käepärased vahendid – oksasaag, kruvikeeraja, pintslid, venna tööriistakuurist ärandatud nüri peitel, hullult palju head tahet ja napp rahakott. Kõik senises elus kasutamata lihased on haiged, aga see ei loe.

Talvel hakkan koguma raha, et saada uued abistavad tööriistad.

c

Vasakult: tööriistakast, voodi, köögikapp, seinakapp.

Varasuvest sai hilissuvi.

c

Muutused.

Vahepeale ja lõppu mahtus fragmente –

m

sõprade-töökaaslaste külaskäik,

c

elu esimene kalalkäik, vürtsitatuna…

c

… äikeseetendusest rahe, üle taevavõlvi jooksva topeltvikerkaare ja vastaspoole sünktaevaga,

c

eksperimendiga teha ciabattajahust pärmitaigna-pannisaia (järgmist tehes olen juba palju targem), …

m

… lõpetades põldmarjasaagi leiukohaga kodu lähedal.

Lisaks põldmarjadele sel aastaajal, võib kohapealt korjata magesõstraid, mis põldmarjaga koos moosiks keedetuna mahendavad viimase ägedat maitset nii, et see saab suule märksa omasemaks.

Asjaolude sund ei lubanud mind augusti lõpuni Hiiumaal olla. Teen talvel kõik selleks, et tuleval suvel nii labased asjaolud head olemist ei rikuks. Töö on teretulnud alati, aga tehnika vingerpussid teevad juukseid veelgi rohkem halliks. Seda hõbedast ilu katan punasega ikka veel, aga kui lõpuks oma metsa pidama saan jääda, siis kaalun küll, kas olla edev või oma. Eks näis, kumb peale jääb. :)

Oli tore teiega koos täna seda lugu teha. Kohtasin suve jooksul veelgi elusaid kodutegelasi, kuid täna jätan nad filmitud kaadritesse oma elu elama. See maailm on minule veel nii uus, et arvamust avaldada ei oska. Saan vaid uudistada ja olla lapsikult rõõmus, kui toimub miski minu silma all, mida ette aimata ei osanud.

Vihjeks: neli sipelgat tirivad igas suunas (loe: omas suunas) üht põrnikat, kuid neljas sipelgas annab alla…….

c

Kodutee, jalgratas on käekõrval.

Täna, 20. augusti õhtul pean tõdema, et 1000 kilomeetrit sel suvel jäi täitmata. Sain kokku 907, aga järgmisel suvel ei leia küll mingit vabandust, et 1000 ja rohkem ei võiks täis saada. Mulle meeldib rattaga sõita. Ja eriti meeldib, kui on eesmärk, mille poole sõita. :)

OMA KODU POOLE!

joon450