Puuhalu vanker

September 17th, 2016

Hei!

Viimasest kirjutamisest on möödas juba üle kolme kuu. Vahepeal on juhtunud seda, et mu maja on omandanud peaaegu-elamiskõlbliku oleku; kodumetsast sain palju riisikaid korjata, konkursil osalenud mantlid on lõpuks kodus tagasi väikese kaoga riidepuude puudumise näol, aga loodan ka need tagasi saada. Ja mis kõige ägedam – tänase seisuga olen rattaga läbi sõitnud ja pikemaid käimisi käinud sel suvel kokku 2867 kilomeetrit. Rattasõiduks kõlbulikke ilmasid tuleb arvatavasti veel ja lõplik number selgub siis, kui ilm, teed ja minu tuju enam rattasõitu ei soosi.

Täna räägin puuhalu vankrist.

Kui väike olin, oli vist iga Hiiumaa talu õuel üks vähevanker. See näeb välja nagu suur hobuse taha rakendatav vanker, millega sai metsast ja mujalt igasugu kraami koju ja kuhugi mujale vedada, aga pisem. Ise vedamiseks. Viimati nägin vähevankrit, pildistasin ja see oli kasutuses Soera Talumuuseumi õuel.

Söakad Hiiu naised vedasid vähevankriga purjuseid kaasasid kõrtsist kodu; ikka pea üle serva rippu ja jalad ülespoole, et head pätid (loe: jalavarjud) hukka ei saaks.

vanker

Vähevanker

Nali naljaks, aga…

Kui Eesti meediast käis läbi nupuke, et on tehtud halukaarik, siis mõtlesin, et seda ma tahan. Aeg läks edasi, melu vaibus. Kaarik käis vist isegi Ajujahis? Ei mäleta, antagu mulle andeks.

Nüüd, kus mul on halud ja ahi, mida kütta, tuli halukaarik meelde. Otsisn kodulehe välja ja jäin asjale otsa põrnitsema.

Minu jaoks on täna sellele osas mitu asja, mis ei ole kasutamise mõttes mugav. Kaarikul ei ole põhja, ehk et kõik, mis halgudest pudeneb, on seal, kuhu see pudeneb. Õues, hüva, kuid toas peab põrandale pudenenud puru kokku kraamima. Lisaks peavad halud olema paraja pikkusega, et need aega alla võttes kaarikusse seada. Miks ma pean? Aag kui halud ei ole nii pikad, et paigutuvad kaarikusse, mis siis saab? Need lapin ikka jälle sülle ja viin ahju juurde. Mis siis kaarikust kasu on? Eriti selle hinna juures?

Kui maamees oma metsas tehtud puid koduõuel juppideks saeb, ei mõõda ta neid sentimeetriga üle vaid saeb omasoodu ja tunde järgi, oma ahju ja pliidi järgi.

Disainerina ütlen, et kaarik on ilus ja selle vastu ei vaidle ega protesteeri. Kuid…

Minu vanker on lihtne. Nagu kapp. Viskan halud sisse, puru ei pudene, halge seada pole vaja. Halb uudis on see, et tootma hakata ma neid ei kavatse. See on minu eksemplar ja nii jääb. Tahad endale ka, tee ise. Vineeri, rattaid, polte, kruvisid ja kinnitusnurke saab ehituspoest.

Vankri väljanägemise teen ilmselt mingil hetkel ilusamaks ja üles panen käepideme ka, et seda oleks mugavam enda järgi vedada. Täna hoidsin lihtsalt kahest “sarvest” kangusega kinni, et halud ahju taha sooja saaks.

haluvanker

Irka haluvanker

joon450

eesti-keha-kate2

June 10th, 2016

Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit
Konkurss
Aeg: oktoober 2015–mai 2016

eesti-keha-kate2
Eesti rahvuslik käsitööpärand kui inspiratsiooniallikas tänapäeva rõivadisainis


Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu eripreemia: UNGER – Irina Tammis


Mis asi on konkurss?

See on üks imelik asi. Keegi otsustab mingil hetkel, et oleks vaja panna inimeste tööd omavahel võistlema. Vahetevahel on selline võistlemine võrdlemisi võrdne ja mõõdetav. Aga see pole alati nii. Ja mina pole oma pea poole sajandi elu jooksul mitte kunagi armastanud võistelda. Eriti vastikud olid spordivõistlused kooli ajal. Ilmselgelt ei saa võtta mõõtu kellegagi, kes on sinust poole pikem ja poole tugevam. Ma olin hirmus pisike ja võistlemine tundus kohutavalt suure ülekohtuna. Õnneks sai see aeg läbi.

Üks kord varem olen vabatahtlikult konkursist osa võtnud. See oli aastal 1986, kohe peale keskkooli, kui töötasin Klementi vabrikus arvestajana. See oli numbrite kokkulöömise amet. Arvutasin Helmiga koos välja kitlitele, kleitidele ja muudele õmblustoodelete vaja mineva kangakoguse. Tõttöelda oli see üsna nõme töö, aga kusagilt pidi noor inimene alustama.

Konkurss oli Klementi-sisene ja mõeldud noortele proovimiseks ning käe valgeks tegemiseks moe alal. Mina tahtsin kangesti minna õppima ERKI (praegune Eesti Kunstiakadeemia) moe erialale ja mõtlesin, et proovin. Vabrik andis materjalid kätte. See oli hea, et ei pidanud neid ise otsima ega ostma. Sel ajal polnudki poest midagi saada.

Ma ei mäleta, kui palju oli konkursil osavõtjaid, aga minu tööd peeti kolmanda koha vääriliseks. Kõiki kolme esimest tööd prooviti minu teada ka tootmisse panna, aga see asi jäi siiski katki.

Sellest ajast on möödas 30 aastat. Kui Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit eelmise aasta oktoobris konkursi eesti-keha-kate2 välja kuulutas, siis libises mu pilk esmasest tevitusest lihtsalt üle. Ahah, no tore. See pole minu rida.

Millegipärast sattusin aga kuulutust lugema mõned korrad veel. Üks ülekuue lugu hakkas peas sumisema ja umbes novembri alguses veetsin uneta öö kirjutades, väike punane vein kaaslaseks. Üks konkursi tingimusi oli, et tehtaval esemel peab olema oma lugu/legend. See lugu tuli kusagilt ja kippus paberile ja mis mul siis muud üle jäi, kui asi kirja panna.

Ma mõtlen tihtipeale piltides, mis on enamasti värvilised. Loo kirjutamise ajal käis silme ees paras virr-varr. Valge, punane ja must läbisegi. Sedamööda, kuidas lugu paberil selgemaks muutus, läksid ka pildid klaarimaks ja mõnedki detailid lubasid aimata oma piirjooni. Aga kuidas täpselt kolm iludust välja nägema hakkavad, sain teada alles siis, kui need olid valmis. Ma ei joonista kavandeid eriti tihti ette, sest lõplik tulemus on alati täiesti teistsugune. Ja mõttetöö on pidev protsess, see käib mõnikord isegi magades.

Tegelikult pole ma ju veel öelnud, miks selle suure tegemise üldse ette võtsin? Kolisin 2015 aasta mai keskel tagasi koju – Hiiumaale. Kogu mu emapoolne suguvõsa on sealt pärit ja juured kisuvad ühel päeval ikka kodu poole tagasi. Nüüd on mul seal oma pesa olnud juba neli aastat ja selle aasta lõpuks on lootust ka uude majja sisse kolida.

Hiiumaa Käsitööselts tiris mu koos saba ja sarvedega endasse juba veidi enne, kui olin linnast ära kolinud. Tiris nii, et valiti suisa juhatusse. Eks ma olin ju nõus ka. Siis mõtlesin, et nii saan kõige kiiremini inimestega tuttavaks. Paljusid juba tean, mõnda tunnen lähemalt, aga palju on neid, kelle nägu ja nime veel kokku ei pane.

Väljakuulutatud konkurss oli ülihea võimalus teada saada oma kohta sellel maastikul – Eesti käsitöö maastikul. Ma ei teadnud, kus asetsen ja millisena mu töid võetakse. See, et sõbrad ja tuttavad kiidavad ja rõõmustavad mu asjade üle, on üks asi. Kuulda aga kiitust sealt, kus mind tegelikult üldse veel ei tunta, on sootuks midagi muud. Kas mingi kiitus tuleb, ei teadnud ma ju ka. 🙂

Nüüd ma tean, et mul on oma koht täitsa olemas. Pealegi veel eriline 😉
Selle eest minu poolt suurimad tänudEesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidule.


Kirjapandud lugu on järgmine:

Haldjahiiepiiga ülekuub

Merevalla Haldjahiie talu peretütar Irmelin oli oma vanemate ainus tütar. Tema vend oli juba ammu kodunt lahkunud, et leida seda oma, mida noored ikka otsivad.

Kui Irmelin sai 16-aastaseks, saatsid vanemad ta Ungeri mõisa teenijatüdrukuks. Mõis polnud kodust kuigi kaugel ja talu korrashoidmiseks oli lisaraha väga vaja. Irmelinil endal polnud sellise töö suhtes samuti midagi vastu kosta.

Aga nagu tihtipeale sääraste asjadega ikka läbi aegade juhtunud on, juhtus ka Irmeliniga. Paari aasta möödudes hakkas tüdruku pea korraga ringi käima. Ta kasutas iga hetke, et salaja mõisaproua tuppa lipsata ja sealses rõivaruumis ringi vaadata. Palju ei puudunud, et ta mõnda uhkemat rüüd endale selga oleks proovinud. Tema salajased unistused kerkisid kõrgustesse, mida ühe tavalise talu peretütar mitte endale ette kujutada poleks tohtinud.

Vähe sellest. Irmelin oli sirgunud kenaks nooreks kaunitariks ja teenijatüdruku amet hakkas teda vaadates üha enam ebasobivana tunduma. Mõisahärra otsustas, et peab neiu paremale ametikohale panema ning Irmelinist sai mõisaproua toatüdruk. Piiga liikus nüüdsest mõisa uhkemates ruumides, ta sai paremad riided ja tema teenistus oli parem.

Kodutalu ning vanemate jaoks oli ta juba palju teinud. Irmelin hakkas tasapisi kogutud peenraha hõbemüntideks vahetama ja enda jaoks koguma. Ta ei teadnud veel, mida rahaga peale hakata, aga ta oli kindel, et seda on vaja.

Siis juhtus midagi, mida keegi ei osanud arvata. Mõisaproua suri. Nii ootamatult, et isegi hiietark Terrin ei osanud pärast pikka ja põhjalikku teise ilma härradega vaikset nõupidamist kosta, miks nii oli juhtunud ja mis proual viga oli olnud.

Irmelin jäi tööta. Nüüd sai ta aru, miks oli hing käskinud hõbemünte kukrusse korjata. Nüüd oli tal neid väga vaja.

Neiu läks kodutallu ja ütles isale, et temagi peab venna jälgedes minema oma otsima. Isa ei hoidnud teda kinni. Ema küpsetas teele kaasa rammusa karaski ning andis oma õnnistuse. Ema teadis, et Irmelin on tugev tüdruk ja leiab oma üles.

Seda, milliseid radupidid Irmelin rändas ja mida õppis, legend ei räägi. Ju on jutustajad selle ajapikku lihtsalt unustanud või polnud see nende jaoks oluline. Isegi laulikud on unustanud pika laulu vahepealsed salmid, mis siis, et viisiveerega koos seisavad asjad paremini lugudes alles.

***

Aeg läks. Keegi ei tea, kas aasta, kaks või rohkem.

Ühel ilusal ja kargel talvehaku päeval veeres mõisahärra Ungeri häärberi ette lihtne tõld. Ainus ehis selle uksel oli puidust nikerdatud märk, mis oli ühtaegu tuttav ja võõras. Ungeri-härra ei osanud seda päriselt seletada, mis tundus tuttav. See lihtsalt oli ja kõik.

Tõllast astus välja noor neidis. Unger ei teadnud, kes ta on, kuid samas tundus olevat tuttavam kui keegi teine tema õukonnast. Kes see on? – mõtles ta….

Noor naine kandis tõllast välja astudes valgest kalevist ülekuube. Kui ta oli mõisahärrat tervitanud, sai ta kutse astuda häärberisse. Majasisene hämar valgus aga tegi seda, mida päevavalgus polnud suutnud. Unger tundis kaunitari ära. See oli tema lahkunud naise toatüdruk Irmelin. Nii imeliselt ilus. Unger lasi lendu õhkõrna mõttekillu, et selle naise võiks ta kosida, mis siis, et ta on Haldjahiie talutüdruk.

Keegi ei märganud hetke, mil nooriku kuub vahetus punase vastu, kuid majas sees oli see punane ja jäi pikkadeks aastateks nii. Ungeri mõttekild muutus tõelisuseks, milles mitte keegi ei kahelnud. Irmelin oli tema naine. Vahetevahel tabas Unger end mõttelt, et Irmelin teeb asju neid tegemata ja jutustab jutte neid rääkimata. See oli imelik ja isegi hirmutav tunne, aga sellest ilma jääda mees ei tahtnud.

Ajapikku hakkas Haldjahiiepiiga ülekuub tumedamaks muutuma. Sellest ei olnud midagi. See meeldis Irmelinile, see meeldis Ungerile. Nii lihtsalt pidi olema. Ainus, mida polnud kuue juures märgata, oli kulumine. Kuub oli läbi aastate säilinud ikka justkui uuena. Ainult Irmelin teadis, miks see nii oli. See oli tema, Haldjahiie Irmelini saladus ja seda ei pidanud keegi, isegi mitte Unger teadma. Ta ütles Ungerile vaid seda, et saabumise päevast peale oli ta meest armastanud.

Unger ja Irmelin jäid koos vanaks ja nad seati koos viimase tee tõlda. Irmelini kuub oli selleks ajaks tasapisi muutunud mustaks. Kuid üks asi oli läbi aastate veel peegeldanud Irmelini olemist. Kui ta Ungeri mõisa tagasi tuli, oli tema kuub lihtne ja valge. Viimase tee tõllas istus Irmelin helmeste ja kaunistustega mustas kuues. Ta ei olnud seda kuube ise kaunistanud. Seda tegi aeg, mis muutis lihtsa Haldjahiie talutüdruku rikkaks mõisahäärberi emandaks. Unger läks rõõmuga oma naise lihtsas tõllas temaga viimasele teele kaasa. Tõllas, mille uksele oli puidust nikerdatud armastuse märk.

Unger. Valge. Autor: Irina Tammis

Unger. Valge. Konkursi eesti-keha-kate2 ERKL eripreemia. Autor: Irina Tammis

***

Unger. Punane. Autor: Irina Tammis

Unger. Punane. Konkursi eesti-keha-kate2 ERKL eripreemia. Autor: Irina Tammis

***

Unger. Must. Autor: Irina Tammis

Unger. Must. Konkursi eesti-keha-kate2 ERKL eripreemia. Autor: Irina Tammis

Suvi 2015

September 11th, 2015

Niisiis….

See suvi oli sootuks teistsugune, kui ootasin. Mina, naiivne, mõtlesin, et kui kolin linnast tagasi koju, Hiiumaale, saan rahu ja vaikust. Inimesed, uskuge, kes vähegi ise midagi teeb ja teha tahab, siis ei ole suurt vahet, kas elada maal või linnas.

No, tegelikult ei vasta see viimane väide päris tõele. On küll vahe. Väga suur vahe. Kuid siiski mitte selles, mida arvatakse. Et maal ei ole mitte midagi teha ja kogu elu-melu toimub linnas. Et maal oled sa isoleeritud ja linnas kõik käe-jala juures. Et linnas saad sa igal hetkel minna sinna, kuhu tahad (loe: klubisse, kontserdile, parki, sõbrale külla) ja maal mitte.

—- (paus) —-

2011. aasta kevadel süstiti kõrgemalt poolt minu pähe mõte (tundsin järsku tungivat vajadust), et pean koju tagasi minema. Hiiumaale, kus mu juured on. No, teised juured on ka, aga kas teist keegi kujutaks ette elamaminekut Valgevenemaale. Ei ahvatlenud säärane võimalus siis, kunagi varem, ega hakka ahvatlema ka tulevikus.

Mõeldud, tehtud. Leidsin kogemata krundi, mis oli lapsepõlves olnud minu maasikamaa. Leidsin kogemata, et krundi maakler on mu keskooliaegne klassiõde. Üllatusin, et mu lapsepõlve maasikamaa oli naabripoisi oma ja tema seda müüs. Sain, mis tahtsin. Sain koju tagasi.

Nüüd on 2015 sügis. Linnakorter sai müüdud aprilli keskel, saarele kolitud mai keskel. Suvi oli nagu oraval rattas, et üks asi lõpeb, teine algab ja vaata ise, kuidas vahepeal hingatud või saunas käidud saad.

Milline on siis vahe linnas ja maal elamisel minu silma läbi? Kiiruse ja tegemiste mõttes ei mingit. Teha on palju ja ehk veel rohkemgi kui linnas, sest Hiiumaa Käsitööselts on mind endasse tõmmanud kui sügiseste lehtede imur. Salata ei saa – kui ma ise ei tahaks, siis midagi niisugust ei toimuks. Aga tunnen ja tean, et seltsil on minule palju anda ja minul vastu ka. Õpime üksteist vastastikku iga päev üha enam ja enam tundma.

Nüüd sellest, milline on minu jaoks vahe linnas ja maal elamise vahel. Need  klubi-kontsert-sõber käigud ei muutu maal elades olematuks. Imelik küll, aga need muutusid pigem tihedamaks, kui linnas olles. Ütlesin sõbrannadele kohe, et vaadake ette, te hakkate mind nägema märksa rohkem, kui siis, kui me olime elamistega paari kilomeetri kaugustes. Nii ongi.

On asju, mida linnas ei ole ega saagi olema. Minna loodusesse uitama ja teada, et vastu ei tule ühtki hingelist peale putukate, lindude ja loomade. Astuda oma õuele musta öhe ja kuulda ritsikate laulu. Linnas see nähtus puudub – pole ei musta ööd ega laulvaid ritsikaid.

Teha päeval toas tööd ja kuulda akna taga noorte lindude särtsakat siutsumist ning ootamatut aknasse potsatust (noor lind õpib orienteerumist ja ilmast arusaamist), kui vanad neile eemal puuoksa peal juhiseid jagavad (täitsa naljakas vaatepilt, muide). Või näed vongerdavat-rändavat pajumailase röövikut (tänan Leinat, kes pildil näidatud “ussi” tuvastas), kes otsib kohta nukkumiseks, et saada ilusaks (nad ei saa seda teha üldsegi mitte igal aastal). Rääkimata sellest, et kargad jalgratta selga ja sõidad kuhu tahad. Lihtsalt, et on tore, sõita.

Mõtlesin esiti, et täna pilte ei jaga, aga kahju hakkas teist. Seltsipoest koju sõites peatusin paar kilomeetrit kodust, et korjata üksikuid sarapuudele rippuma jäänud pähkleid. Need kobarad võinuks veel nädalakese jagu puu küljes rippuda, aga inimene on kärsitu, tahab hää kraami kohe kätte saada. Nii oligi mu üllatus suur, kui ööpäevase vahega ühtäkki pähklid puudelt kadunud olid.

Mõned sain. Parasjagu nii palju, et maitse suhu saada. Kuivama panna ja jõuluks jätta pole midagi. Ehk saan seda teha tuleval aasta.

Pähklituuma kestast kätte saamiseks pole ilmtingimata pähklitange vaja. Piisab terava otsaga teravast noast. Lõika pähklikoore tipp noaga maha, pista noaots tekkinud pisikesse pilusse ja keera nuga pähkliga risti. Koor avaneb tuuma võib suhu pista.

pahkel

Sarapuupähkel. All vasakul oma kodu valvav ussikene.

Kevadel seadsin endale eesmärgiks sõita septembri keskpaigaks jalgrattaga läbi 1000 kilomeetrit. See on kuhjaga täidetud – eilse seisuga läbitud 1425 kilomeetrit.

Orav

Orav, kes külastab mind ja naabrinaist kordamööda.

joon450

Wajalik Widin ehk iPad’i-ridikül

August 2nd, 2015

Pidasin täna pühapäeva. Minu mõistes ei ole see lakke vahtimine vaid aja võtmine endale vajalike asjade tegemiseks. Kui viitsin. 🙂

Tegin järgmise vajaliku vidina. Tegin iPad mini jaoks ridiküli. See ühendab endas mitu teist vajalikku vidinat — paar taskukest visiit- ja krediitkaartide jaoks, paela üle õla riputamiseks, mida saab ära võtta, ja aasa, mille külge saab näiteks helkuri riputada.

iPadikott

iPadiridikül.

Selle vidinaga saan põhimõtteliselt linnakäigu ära käia suuremat pagasit (loe: ratastega kotti ega kohvrit) kaasa tassimata. Muidugi juhul, kui pole vaja šoppama minna. Tegelikult on vaja pidevalt varusid täiendada, et tellimuse puhul oleks, millest teha ja oleks ka valikut.

Pildil viitasin, kus miski pisem vidin on. Aega kulus pea terve päev, aga ainult seepärast, et oli vaja erinevate etappide tegemised läbi mõelda. Järgmise valmistamisel teen päris mitmed asjad pisut teisiti, paremini.

Tugevduseks on 1 mm paksune PVC plaat, pehmenduseks käsitöövilt. Seega pole vaja karta, et esimene vihmasabin või kogemata pillamine tahvlit kahjustab.

Nii et, kui sul on tahvel ja tahaksid selle ümber saada midagi sarnast, saada tellimus aadressile aia@ainultilusadasjad.eu. Pane kirja tahvli mõõdud millimeetrites (pikkus x laius x paksus) ja erisoovid näiteks värvide või detailide osas (võibolla soovid taskukest ka väljapoole). Hind 45 eurot (materjalid hinna sees).

Oma ridiküli väliskülje lapitöö tegin ammu, nii et selle hinda ei oska praegu kuidagi välja tuua ja saada endale sarnane tähendab kindlasti enamat, kui 45 eurot. Aga üks on enam kui kindel — seda pole identse koopiana võimalik mitte kunagi uuesti teha. Selline asi on ja jääb maailmas ainueksemplariks.

joon450

Wajalik Widin ehk näpunöörikivi

July 28th, 2015

Aeg-ajalt lisan oma käsitööesemetele näpunöörist kaunistusi või suisa omaette detaile, nagu neil kahel kotikesel.

Näpunöörist õlapaelaga kotid

Näpunöörist õlapaela ja sidusega kotid.

Iga kord, kui nööri punun, on häda, kuhu nööri ots kinnitada, et tööd sirgena hoida ning et nöör saaks ilus ühtlane. Mitmed erinevad lahendused on kasutusest läbi käinud, kuid seni pole ükski olnud minu jaoks piisavalt hea.

Paar näidet.

  • Variant 1. Punutava nööri alguse seon ümber puupulga ja vastavalt nööri lisandumisele, kerin seda pulga ümber nagu poolile. Pulka peab punumise ajal näiteks põlvede vahel kinni hoidma. Tihti libiseb osa keritud nöörist tagasi. Kokkuvõttes – ei ole üldse mugav.
  • Variant 2. Punun pisikese jupi nööri valmis ja kinnitan selle haaknõela abil näiteks voodikatte külge. Iga kord, kui tahan sealt liikuda, pean haaknõela avama ja kõrvale panema. Üsna tüütu. Sama lugu on seeliku külge kinnitamisega. Viimase puhul jäävad haaknõelast seelikusse nööri pingulhoidmisest väikesed augukesed. Väga inetu.

Uute Wajalike Widinate “leiutamisega” on tavaliselt nii, et kannan mõtet endaga üsna mitu aega kaasas, kui lahendus kohe kätte ei anna. Nii oli vihmavee kogumise süsteemiga. Tahtsin asja, mis ei maksaks hullu raha ja saaks ise üles seada. Mõte settis ja arenes kaks suve.

Veekogumise Wajalik Widin

Veekogumise Wajalik Widin.

Nii on ka täna valminud Widinaga.

Näpunöörikivi

Näpunöörikivi.

Heegeldasin kivile katte ümber ja tegin selle peale aasa, mille külge saan kinnitada punumisel oleva näpunööri. Kivi lebab tegemise ajal süles. Kui vaja mujale minna ja töö pooleli jätta, tõstan kivi korvi (või kõrvale) ning lisaliigutusi pole vaja teha. Nööri pikenedes võib kivi algul tõsta lihtsalt kuhugi madalamale, või lasta hoopis rippuda. Ühel hetkel peab muidugi haaknõela nööril edasi tõstma, aga see on varem nimetatud variantidega võrreldes palju mugavam moodus nööri hallata.

Veel üks hea omadus: ma võin selle Widina ja nööripunumise endaga kuhu iganes kaasa võtta, näiteks Hiiumaa Käsitööseltsi Meistritea Maja poodi tööle minnes. Kui ostjaid pole (seda tahaks muidugi väga vähe näha), saan neid leti taga oodates nööri punuda. Kui ostjad tulevad, on lihtne asi pooleli jätta.

joon450

Mmmm – muulukad!!!

July 17th, 2015

Minu meelest on maailma kõige maitsvamad marjad muulukad. Olen nedega tuttav lapsepõlvest saati ja ootan marjade, õigemini ebaviljade valmimist igal suvel pikisilmi. Kuid üsna tõenäoliselt on neid, kes pole oma elu jooksul muulukat suhu pista saanud ja isegi neid, kes sellise hõrgutise olemasolust mitte midagi ei tea. Sest see lihtsalt pole nii tuntud taim ega kasva igal pool.

Meil siin Hiiumaal kruusase maa peal on “muulukapõlde” siin ja seal. Kes vähegi viitsib looduses ringi uidata omapäi ja ilma autota (selle viimasega kihutad igatahes kõigest heast lihtsalt mööda), see leiab juuli kesel valmivad marjad igatahes üles.

Nagu iga taim tahab vahetevahel puhata, nii pole ka muulukaid mitte igal suvel võimalik suhu pista. Aga kui neid eile polnud, siis homme on. Eelmisel suvel (2014) nägin muulukaid… – no tegelikult ei näinudki. Juuni oli liiga külm, juuli liiga palav ja sellele viljale see kohe kuidagi ei sobinud. Tänavused ilmad on muulukale justkui loodud. Ei liigset külma ega kuuma, parasjagu vihma ja päikest. Marju on palju. Viitsi ainult korjata.

Mina viitsin. Nii korjata kui puhastada, ehkki viimane on ikka üsna tüütu töö. Muulukaid võib süüa ka koos tippu katva kihnuga (tupplehtede jäänused), kuid see varjutab veidi marja hõrku maitset.

Muulukad

Muulukad.

Korjasin täna muulukaid 900 grammi. Poolteist tundi korjamist ja sama palju aega puhastamist. Puhastamisel võtsin appi pintsetid. Küüntega saab kihnu ka kätte, aga kui seda teha poolteist tundi järjest, on valus pöidlaots garanteeritud. Metall seevastu protesti ei tõsta ja valu ei tunne.

Pistsin puhastatud marjad külmikusse. Homme hommikul ootab mind ees delikatess-smuuti muulukatest, banaanist, laimist ja mõtlen, et lisaks veidi võilillemett või kondenspiima. Ma pole veel otsustanud. Eks hommikul selgub 😉 .


Tere hommikust!

Muulukasmuuti joomiseks kõlbab klaasiks vaid parimast parim – Villeroy & Boch. Lisasin ikkagikondenspiima, mesi jääb järgmiseks korraks.

Muulukasmuuti

Muulukasmuuti.

joon450

Uus kogemus

July 8th, 2015

Uus kogemus, jah. Täna.

Eile õhtul mõtlesin, et kas ma ikka tahan. Aga kui pole proovinud, ei tea. Kolmekümneaasta tagune n-ö praktikal käimine ei olnud kah kohe kuidagi abiks.

Siinkohal lõpetan mõistukõne ja asun asja juurde.

Olin täna Hiiumaa Käsitööseltsi Meistrite Majas müüjaametit pidamas. Hommikupoolne aeg oli vaikne, kohe väga vaikne. Sirje, kes seda asja aegade algusest alates vedanud on ja ikka majas, kui midagigi teoksil (ja teoksil on praegu terve suvi), ütles ühe tuttava sõnad, et kolmapäev on see kõige kehvem päev müümise suhtes. Nii me siis naljatasime, et on KOLMAPÄEV. Mina arvasin, et tänane kassa jääb nulli.

Aga päev edenes ja päris vaikseks see ei jäänud… Ja nulli ka ei jäänud.

Pisitasa hakkas inimesi uksest sisse kiikama, mõni ostis pisemaid, mõni suuremaid asju. Asjad on meil, muideks, ainult ilusad. Õnneks on meistreid palju ja nõnda peaks küll igaüks, kes uksest sisse astub, endale, sõbrale, lapsele, naisele ja muidu kingituseks ikka midagi leidma. Julgeksin väita, et mehed on vist natuke vaeslapseks jäetud, sest otseselt neile suunatud tooteid napib. On, kuhu areneda ja mida arendada.

Ise saan sellest muidugi aru ka. Naistele ja tüdrukutele on palju lihtsam ning loomingulisem midagi teha, kui meestele. Tänapäeval nad ju satsidega kraesid ja puhvpükse ei kanna. Klassikaline ülikond pigistas meestemoele nii jõhkra pitseri, et sellest välja rabeleda on tubli tükk tegemist.

See selleks, liigume päevas edasi.

Kui tuli grupp, oli tegemist kohe palju rohkem. Tänud selle eest grupi toojale. Laupäeval (11. juulil) on käsitöölaat. Mina koos naabrinaise Virgega oleme majas asju ohjes hoidmas ja ma veel ei kujuta ette, kuidas see päev möödub. Loodan kahte:

  1. et müük saab olema hea,
  2. et meie oleme päeva möödudes rõõmsad ja rahul.

Lisaks minul poes leti taga olemisele ja Sirjel laadaplatsi müüjate laudade paika ladumisele, oli meil ühine mure-hobi-töö – näituse üles seadmine. See pidi olema jooksvalt selline, et uksest sisse astuja võib vaadata. Võis ja vaatasid ka. Aitäh Helgi Põllole Hiiumaa Muuseumist, kes näitusele pealkirja välja mõtles – TRIIBULAINEL TULEVIKKU.

Reigi triibud

Reigi triibud.

Triipe on meil palju, igal pool ja erinevaid. Tahame selle näitusega näidata, et me ei seisa paigal. Austame oma vana ja armast saare triipu, mustrit, heegeldust, kuid samas leiame sellele uutmoodi rakendust. Loomingulisemad punuvad mustritesse omi mõtteid ja tundeid.

Kuidas need vanad siis ikka tekkisid, kui et külas pidi olema keegi, kes puutus kokku üle mere tulnud “võõraga”. (Hiiumaale tulid vanasti kõik uued asjad üle mere, tänapäeval juba üleilmalise õhuvõrgu kaudu.) Tema võttis nõuks nähtust midagi üle võtta ja hakata omamoodi tegema. Teine piilus pealt ja tegi järele. Kui piilujaid ja järele tegijaid tuli hulgi, või hakati asju sootuks selle uutmoodi tegija käest tellima, oli juba terve küla n-ö ühte nägu. Ja siis terve kihelkond. No, tegelikult, tont seda teab, kuidas need asjad käisid, aga plaks-ja-valmis kohe kindlasti mitte.

Kui nüüd minu uue kogemuse juurde tagasi tulla, siis päev oli igati tore-tegus-töine. Mind tutvustati ja mina tutvusin. Nägin, mida on teised teinud ja mida ma ise anda saan. Tuleb välja, et olen siin vist seni pisut puudu olnud. Õigemini see osa minust, mida teised ei tee – kujundada, näha, soovitada, et oleks parem ja huvitavam. Ja vist ka veidi segada vett, et ei oldaks vanas nii kõvasti kinni. Vana on hea ja seda peab hoidma, aga ainult kopeerimisega ei araene asi edasi.

Ees on põnev suvi, aga julgen öelda, et veelgi põnevam elu.

joon450