Wajalik Widin ehk näpunöörikivi

July 28th, 2015

Aeg-ajalt lisan oma käsitööesemetele näpunöörist kaunistusi või suisa omaette detaile, nagu neil kahel kotikesel.

Näpunöörist õlapaelaga kotid

Näpunöörist õlapaela ja sidusega kotid.

Iga kord, kui nööri punun, on häda, kuhu nööri ots kinnitada, et tööd sirgena hoida ning et nöör saaks ilus ühtlane. Mitmed erinevad lahendused on kasutusest läbi käinud, kuid seni pole ükski olnud minu jaoks piisavalt hea.

Paar näidet.

  • Variant 1. Punutava nööri alguse seon ümber puupulga ja vastavalt nööri lisandumisele, kerin seda pulga ümber nagu poolile. Pulka peab punumise ajal näiteks põlvede vahel kinni hoidma. Tihti libiseb osa keritud nöörist tagasi. Kokkuvõttes – ei ole üldse mugav.
  • Variant 2. Punun pisikese jupi nööri valmis ja kinnitan selle haaknõela abil näiteks voodikatte külge. Iga kord, kui tahan sealt liikuda, pean haaknõela avama ja kõrvale panema. Üsna tüütu. Sama lugu on seeliku külge kinnitamisega. Viimase puhul jäävad haaknõelast seelikusse nööri pingulhoidmisest väikesed augukesed. Väga inetu.

Uute Wajalike Widinate “leiutamisega” on tavaliselt nii, et kannan mõtet endaga üsna mitu aega kaasas, kui lahendus kohe kätte ei anna. Nii oli vihmavee kogumise süsteemiga. Tahtsin asja, mis ei maksaks hullu raha ja saaks ise üles seada. Mõte settis ja arenes kaks suve.

Veekogumise Wajalik Widin

Veekogumise Wajalik Widin.

Nii on ka täna valminud Widinaga.

Näpunöörikivi

Näpunöörikivi.

Heegeldasin kivile katte ümber ja tegin selle peale aasa, mille külge saan kinnitada punumisel oleva näpunööri. Kivi lebab tegemise ajal süles. Kui vaja mujale minna ja töö pooleli jätta, tõstan kivi korvi (või kõrvale) ning lisaliigutusi pole vaja teha. Nööri pikenedes võib kivi algul tõsta lihtsalt kuhugi madalamale, või lasta hoopis rippuda. Ühel hetkel peab muidugi haaknõela nööril edasi tõstma, aga see on varem nimetatud variantidega võrreldes palju mugavam moodus nööri hallata.

Veel üks hea omadus: ma võin selle Widina ja nööripunumise endaga kuhu iganes kaasa võtta, näiteks Hiiumaa Käsitööseltsi Meistritea Maja poodi tööle minnes. Kui ostjaid pole (seda tahaks muidugi väga vähe näha), saan neid leti taga oodates nööri punuda. Kui ostjad tulevad, on lihtne asi pooleli jätta.

joon450

Mmmm – muulukad!!!

July 17th, 2015

Minu meelest on maailma kõige maitsvamad marjad muulukad. Olen nedega tuttav lapsepõlvest saati ja ootan marjade, õigemini ebaviljade valmimist igal suvel pikisilmi. Kuid üsna tõenäoliselt on neid, kes pole oma elu jooksul muulukat suhu pista saanud ja isegi neid, kes sellise hõrgutise olemasolust mitte midagi ei tea. Sest see lihtsalt pole nii tuntud taim ega kasva igal pool.

Meil siin Hiiumaal kruusase maa peal on “muulukapõlde” siin ja seal. Kes vähegi viitsib looduses ringi uidata omapäi ja ilma autota (selle viimasega kihutad igatahes kõigest heast lihtsalt mööda), see leiab juuli kesel valmivad marjad igatahes üles.

Nagu iga taim tahab vahetevahel puhata, nii pole ka muulukaid mitte igal suvel võimalik suhu pista. Aga kui neid eile polnud, siis homme on. Eelmisel suvel (2014) nägin muulukaid… – no tegelikult ei näinudki. Juuni oli liiga külm, juuli liiga palav ja sellele viljale see kohe kuidagi ei sobinud. Tänavused ilmad on muulukale justkui loodud. Ei liigset külma ega kuuma, parasjagu vihma ja päikest. Marju on palju. Viitsi ainult korjata.

Mina viitsin. Nii korjata kui puhastada, ehkki viimane on ikka üsna tüütu töö. Muulukaid võib süüa ka koos tippu katva kihnuga (tupplehtede jäänused), kuid see varjutab veidi marja hõrku maitset.

Muulukad

Muulukad.

Korjasin täna muulukaid 900 grammi. Poolteist tundi korjamist ja sama palju aega puhastamist. Puhastamisel võtsin appi pintsetid. Küüntega saab kihnu ka kätte, aga kui seda teha poolteist tundi järjest, on valus pöidlaots garanteeritud. Metall seevastu protesti ei tõsta ja valu ei tunne.

Pistsin puhastatud marjad külmikusse. Homme hommikul ootab mind ees delikatess-smuuti muulukatest, banaanist, laimist ja mõtlen, et lisaks veidi võilillemett või kondenspiima. Ma pole veel otsustanud. Eks hommikul selgub 😉 .


Tere hommikust!

Muulukasmuuti joomiseks kõlbab klaasiks vaid parimast parim – Villeroy & Boch. Lisasin ikkagikondenspiima, mesi jääb järgmiseks korraks.

Muulukasmuuti

Muulukasmuuti.

joon450

Uus kogemus

July 8th, 2015

Uus kogemus, jah. Täna.

Eile õhtul mõtlesin, et kas ma ikka tahan. Aga kui pole proovinud, ei tea. Kolmekümneaasta tagune n-ö praktikal käimine ei olnud kah kohe kuidagi abiks.

Siinkohal lõpetan mõistukõne ja asun asja juurde.

Olin täna Hiiumaa Käsitööseltsi Meistrite Majas müüjaametit pidamas. Hommikupoolne aeg oli vaikne, kohe väga vaikne. Sirje, kes seda asja aegade algusest alates vedanud on ja ikka majas, kui midagigi teoksil (ja teoksil on praegu terve suvi), ütles ühe tuttava sõnad, et kolmapäev on see kõige kehvem päev müümise suhtes. Nii me siis naljatasime, et on KOLMAPÄEV. Mina arvasin, et tänane kassa jääb nulli.

Aga päev edenes ja päris vaikseks see ei jäänud… Ja nulli ka ei jäänud.

Pisitasa hakkas inimesi uksest sisse kiikama, mõni ostis pisemaid, mõni suuremaid asju. Asjad on meil, muideks, ainult ilusad. Õnneks on meistreid palju ja nõnda peaks küll igaüks, kes uksest sisse astub, endale, sõbrale, lapsele, naisele ja muidu kingituseks ikka midagi leidma. Julgeksin väita, et mehed on vist natuke vaeslapseks jäetud, sest otseselt neile suunatud tooteid napib. On, kuhu areneda ja mida arendada.

Ise saan sellest muidugi aru ka. Naistele ja tüdrukutele on palju lihtsam ning loomingulisem midagi teha, kui meestele. Tänapäeval nad ju satsidega kraesid ja puhvpükse ei kanna. Klassikaline ülikond pigistas meestemoele nii jõhkra pitseri, et sellest välja rabeleda on tubli tükk tegemist.

See selleks, liigume päevas edasi.

Kui tuli grupp, oli tegemist kohe palju rohkem. Tänud selle eest grupi toojale. Laupäeval (11. juulil) on käsitöölaat. Mina koos naabrinaise Virgega oleme majas asju ohjes hoidmas ja ma veel ei kujuta ette, kuidas see päev möödub. Loodan kahte:

  1. et müük saab olema hea,
  2. et meie oleme päeva möödudes rõõmsad ja rahul.

Lisaks minul poes leti taga olemisele ja Sirjel laadaplatsi müüjate laudade paika ladumisele, oli meil ühine mure-hobi-töö – näituse üles seadmine. See pidi olema jooksvalt selline, et uksest sisse astuja võib vaadata. Võis ja vaatasid ka. Aitäh Helgi Põllole Hiiumaa Muuseumist, kes näitusele pealkirja välja mõtles – TRIIBULAINEL TULEVIKKU.

Reigi triibud

Reigi triibud.

Triipe on meil palju, igal pool ja erinevaid. Tahame selle näitusega näidata, et me ei seisa paigal. Austame oma vana ja armast saare triipu, mustrit, heegeldust, kuid samas leiame sellele uutmoodi rakendust. Loomingulisemad punuvad mustritesse omi mõtteid ja tundeid.

Kuidas need vanad siis ikka tekkisid, kui et külas pidi olema keegi, kes puutus kokku üle mere tulnud “võõraga”. (Hiiumaale tulid vanasti kõik uued asjad üle mere, tänapäeval juba üleilmalise õhuvõrgu kaudu.) Tema võttis nõuks nähtust midagi üle võtta ja hakata omamoodi tegema. Teine piilus pealt ja tegi järele. Kui piilujaid ja järele tegijaid tuli hulgi, või hakati asju sootuks selle uutmoodi tegija käest tellima, oli juba terve küla n-ö ühte nägu. Ja siis terve kihelkond. No, tegelikult, tont seda teab, kuidas need asjad käisid, aga plaks-ja-valmis kohe kindlasti mitte.

Kui nüüd minu uue kogemuse juurde tagasi tulla, siis päev oli igati tore-tegus-töine. Mind tutvustati ja mina tutvusin. Nägin, mida on teised teinud ja mida ma ise anda saan. Tuleb välja, et olen siin vist seni pisut puudu olnud. Õigemini see osa minust, mida teised ei tee – kujundada, näha, soovitada, et oleks parem ja huvitavam. Ja vist ka veidi segada vett, et ei oldaks vanas nii kõvasti kinni. Vana on hea ja seda peab hoidma, aga ainult kopeerimisega ei araene asi edasi.

Ees on põnev suvi, aga julgen öelda, et veelgi põnevam elu.

joon450

Küpsisetegu

June 21st, 2015

Asi sai alguse Joanne Fluke raamatu “Mõrv šokolaadiküpsistega” lugemisest. Esimene retsept eriti ei mõjunud, lappasin sellest edasi ja tahtsin teada, mis loos edasi juhtub.

Siis tuli teine retsept. Jälle lappasin edasi.

Tuli kolmas… ja ma ei saanud enam rahu. Küpsised! Ma ei ole eriline magusafänn ega küpsiste sööja. Aga see asi aina tiksus ja tiksus ja tahtis, et ma temaga tegeleksin. Nägin küpsiseid unes ja muidu käis ka see mõte peas virr-varrina ringi. Mis mõttes?! Jätke mind rahule.

Aga ei jäetud. Kripeldus käis aina edasi. Minu jaoks kellegi teise retsepti järgi tehtud roa valmistamine pole mingi väljakutse. Tahan ikka ise omalt poolt midagi juurde panna. Aga kui enne midagi sellist teinud ei ole, on vaja algallikat. Leidsin selle Nami-Nami lehelt: http://www.nami-nami.ee/Recipe/View/4103/Mandli-sidruniküpsised

Vaatasin üle, mõtlesin lisaks ja retsept sai selline.

Sidruniküpsised mandlilaastude ja seesamiseemnetega

Kogusest saab 130–140 väikest 4,5 cm läbimõõduga küpsist

  • 375 g pehmet võid
  • 250 g suhkrut
  • 500 g jahu
  • 1 muna
  • 1 tl soola
  • 2 tl ingveripulbrit
  • 1 suurema sidruni riivitud koor
  • sama poole sidruni mahl
  • mandlilaaste
  • seesamiseemneid
  • röstitud maapähklipuru
  1. Hõõru või ja suhkur valkjaks õhuliseks kreemiks, lisa muna ja klopi uuesti ühtlaseks.
  2. Lisa sidrunikoor ja -mahl, sega läbi.
  3. Pane sool, ingveripulber ja pähklid jahu sisse, sega läbi ja lisa jahu võikreemile.
  4. Jaga tainas neljaks, vormi vorstideks, keera need küpsetuspaberisse ning pane üheks ööks külmkappi.
  5. Lõika tainavorstid umbes 0,5 cm paksusteks viiludeks, laota küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 200-kraadise ahju ülaosas umbes 12 minutit.
kypsis

Üks küpsenud küpsis. Läbimõõt 4,5 cm.

Küpsised kausis.

Küpsised kausis.

joon450

Saarele tagasi

May 11th, 2015

Armsad sõbrad, sugulased, tuttavad ja natuke võõramad. Täpselt nädala pärast pühin linnatolmu jalgelt ja lähen saarele tagasi. Sinna, kust ma olen tulnud. Jäin aastaid tagasi korraks mandri pääle kogemusi koguma. Nüüd on neid saanud üksjagu ja tuleb edasi, ehk tagasi liikuda.

Minu metsatukk Hiiumaal, nagu paljud teavad, on üldsegi mitte asustamata tsoonis. Tegelikult siirdun ühest tõmbekeskusest teise – Tallinnast Pühalepa valda. See on kõige ilusam koht maailmas. Ja nimi on ka väga ilus.

Männimäe

Männimäe aiamaja. 30.08 2014.

Ütlen endale aitäh, et oskasin 30 aastat tagasi valida eriala, mille abil täna võin leiba teenida kus iganes, ka metsas. Ütlen oma vanematele veelgi suuremad tänusõnad, et nad otsustasid kokku panna minu jaoks parima geenikomplekti – segaverelised on tugeva tervise ja andeka olemisega. Sellele ei vaidle ju keegi vastu, eks ole.

Üks naljakamaid nähtusi minu otsusega seoses on levima hakanud ekslik arvamus, et jätan koos linnast lahkumisega maha ka kõik muu – eriala, töötamise, kättesaadavuse, ideede jagamise, sõbrad jne, jne. Et hakkan erakuks.

Kullakesed, ma ei sure ära, ma lähen Hiiumaale ja – üllatus, üllatus – see on asustatud, tsiviliseeritud, internetiseeritud ja toimiv koht. Olen teile edaspidi täpselt sama lähedal, kui seni – telefonikõne ja kirja kirjutamise kaugusel. Küllatulemise kaugusel ka. Kõik tegevused kestavad edasi ja veelgi enam. Saan nüüd oma tegemistesse panna selle väe, mida kodumetsast ammutan. Kunagi vanuigi, kui kõigest on kõrini, võibolla hakkangi erakuks, aga mitte niipea. Ärge mitte unistagegi 😉

Ja teil, kellel seni polnud Hiiumaale minnes mitte kedagi ees ootamas, on lõpuks ometi kuhu tulla. Esialgu pole talveperioodil küll ulualust pakkuda, aga ükskord tuleb see ka. Pealegi, kes see pakasega ikka niiväga reisida tahab. Kuid just väikese reisi mõõdu annab Hiiumaale tulek välja küll. Ühekorraga natuke kaugel aga samas nii, nii lähendal.

HIIU MOODI

April 19th, 2015

Eile oli HIIU MOODI. Mis see on?

See on Hiiumaa Käsitööseltsi Meistrite Maja poolt korraldatav (eesotsas Sirje Elleriga) Hiiumaise tähtsusega moeetendus, kus saare ja saarega seotud käsitöömeistrid saavad laiemale publikule oma loomingut näidata. See toimus juba viiendat korda. Tõsi, eelnevatel aastatel oli nimi veidi teine.

Mina olin seal oma pisikese kollektsiooniga esimest korda, kuid ilmselgelt ei jää see viimaseks. Uued ideed juba sumisevad peas.

Mõneti ongi vaikus siin eetris olnud põhjustatud just sellest üritusest, sest vaja oli näppudel nobedalt liikuda lasta ja muuks jäi aega väheseks.

Milline oli siis minu pisike kollektsioon?

Ainult ilus, ikka ainult ilus. :)

joon450

Kolmnurkne suurrätik.

Ehkki peale vaadates tundub, et rätik on kootud kangastelgedel, siis tegelikult see nii ei ole. Rätiku põhi on heegeldatud võrk ja muster on hiljem sellesse võrku sisse põimitud. Tehnika, milles oma esimese suurräti tegin 20 aastat tagasi ja ega ma polegi sarnase teostusega asju rohkem kohanud. Põhjust pole vaja kaugelt otsida – tegemine on väga ajamahukas ja lõpphind kujundeb kalliks. Selle rätiku müüksin maha ei rohkem ega vähem kui 500 euro eest, aga ilmselt kaunistab rätik edaspidi ikka ainult mind ennast.

Suurrätik

Suurrätik

joon450

Pühalepa heegelpitsidest inspireeritud kampsun ja müts. Mõlemal on vooder all.

Kampsun "Pühalepa"

Kampsun “Pühalepa”.

Müts "Pühalepa"

Müts “Pühalepa”.

joon450

Valge, punaste heegelpitsidega kaunistatud taskutega kolmveerandvarrukatega kampsun, pitsi sisse puistasin musti tahulisi klaashelmeid. Taskutel ja kätistel on vooder all. Kantideks roosiline puuvillakangas. Komplekti täiendab valge müts ja punasel heegeldatud põhjal värviliste klaashelmestega kaelakee.

Valge taskutega kampsun.

Valge taskutega kampsun.

Valge helmeste ja palmikutega müts.

Valge helmeste ja palmikutega müts.

Punane klaashelmestega kee

Punane klaashelmestega kee.

joon450

Punane, mustade heegelpitsidega kaunistatud taskutega kampsun, pitsi sisse puistasin valgeid klaashelmeid. Taskutel on vooder all. Kantideks roosiline puuvillakangas. Komplekti täiendab punane müts ja mustal heegeldatud põhjal valgete klaashelmestega kaelakee.

Punane kampsun.

Punane kampsun.

Punane müts.

Punane müts.

Must valgete klaashelmestega kee.

Must valgete klaashelmestega kee.

Üritus läks suurepäraselt korda ja ma nägin paari tunni jooksul palju kaunist loomingut (üle 120 eseme). Olen ikka öelnud, et hiidlane on üks äraütlemata andekas tõug ja eile nähtu oli sellele kindlaks tõestuseks.

Pilte etenduselt saan näidata lähitulevikus, need vajavad veidi sorteerimist.

Näoraamatus: Hiiumaa Käsitööseltsi Meistrite MajaHiiumaa Käsitööselts

joon450

NB! Esemed müügiks saadaval:

  • Kolmnurkne suurrätik – pikem külg 190 cm, lühemad küljed 140 cm, hind 500 eur.
  • Müts “Pühalepa” – suurus 58–59 cm, hind 35 eur.
  • Valge palmikute ja helmestega müts – suurus 57–58, hind 35 eur.
  • Punane müts – suurus 57–58, hind 35 eur.
  • Punasel heegeldatud põhjal värviliste klaashelmestega kaelakee – hind 22 eur.
  • Mustal heegeldatud põhjal valgete klaashelmestega kaelakee – hind 26 eur.

joon450

Eksperiment

January 26th, 2015

Tuba on täis peaaegu-piparkoogilõhna. Ja seda kuu aega peale jõule. Millest küll?

Kas oled kunagi kotletitaignasse kaneeli seganud? Muidugi mitte. Kaneel käib kaneelisaia ja piparkoogi sisse. Elementaarne.

Aga mina teen vahetevahel mõningasi eksperimente ja kaneeliga kotletid on üks neist.

Asi sai alguse sellest, et ostsin veisehakkliha. Seni olin ostnud ikka segu sea ja veise või mõne muu elukaga. Nad nimetavad seda koduseks. Kas keegi on kunagi poes kohanud sealiha ja kalahakkliha? Ei, muidugi mtte. Seda teeb kodus ema, päriselt. Hea on. Eriti kala + pekine sealiha. Kalakotlett on kuiv, pekine siga annab mahlasuse. Haug ja siga koos – super.

Mõtlesin, et segan kotletitaigna õhtul kokku, et liha maitsestuks ja järgmisel päeval küpsetades tuleks hää tulemus.

Mingit tavalist kotletti ei tahtnud teha. Et lihtsalt liha, sool, pipar, muna, leotatud sai ja sibul. Sedamoodi tegi kotlette minu vanaema. Tahtsin midagi muud.

Niisiis, kaussi panin:

  • veisehakkliha
  • muna
  • küüslaugusoola
  • pisut jahvatatud nelki
  • sutsu suhkrut
  • ja kaneeli

Viimast ei olnud mitte vähe. Segasin. Et hakkliha oli väljanägemiselt ilus, siis lasin seda kõike külmkapis umbes 15 minutit seista ja maitsesin. Mmmm. Maitses nii, et tegin võileiva kotletitaigna kattega. Hull, sööb toorest liha! No, see pole pooltki nii hull, kui mu venna võime pista suhu täesti maitsestamata värske lihatükk. Oleme lihasööjate taimede perekonnast. 😉

Üle kõigi teiste maitsete kroonis kaneel. Kõik toad olid seda aroomi täis, hommikuni. Ja enamgi veel.

Järgmine päev praadisin kotlette. Jälle sai kogu elamine kaneelilõhna täis. Justkui oleks jõulud. Soojad kaneelimaitselised kotletid sinepi-ja-mee-kastmega (Felix) salatiga (redis, tomat, magus paprika, suvikõrvits, frillice salatilehed) oli hea.

Kuid kaneelihõng hõljus toas aina edasi, ka järgmisel päeval. Alles ülejärgmise päeva uus roog (kõrvitsasupp šampinjonide, sibula, küüslaugu ning suitsuvorstiga) hajutas kaneelilõhna.

Kas ma teen kaneeliga kotlette veel? Ei tea. Vähemalt hoian kaneeli puistamisega liharoa sisse ennast vaos, et seda ei saaks liiast. Eksperimendiga olen rahul. Kuidas sa ikka asjadest teada saad, kui ei proovi. Ja ega teiste katsetused, nagu me kõik väga hästi teame, endale kogemusi juurde ei anna. Teisi saab vaid usaldada, aga oma kogemus on enamat väärt.

Ikkagi soovitan: tee üks kord proovi ja puista kotletitaignasse kaneeli. Siis tead järgmine kord, kas see sulle meeldib või mitte.

PS! pildil näevad kaneeliga kotletid välja täpselt samasugused, kui kaneelita. 😀 Sellepärast ma pilti ei teinudki.

joon450