Eelmisel suvel (2013) oma metsaonnis hommikuti pätikohvi juues, hakkasin mõtlema sellele, kuidas teha kohvi nii, et pärast ei peaks tassi põhja ladestunud kohvipaksu sealt välja rookima. Saaks kuidagi lihtsamalt.
Ostsin nr 2 kogvifiltrid, aga esialgu olid need kasutud, sest põhi läks filtrit tassist välja tõstes lupsti lahti ja puru langes ikkagi põhja.
Uus idee – õmblesin filtrid õmblusmasinaga servast ja põhjast läbi. Sellest oli kasu. Filtri sain tassist välja tõsta, katki ei läinud. Kuid ilmnes uus probleem. Vesi on ju kuum ja minu õrnad sõrmeotsad suutsid kuuma veega läbi imbunud kohvifiltrit vaevu nii kaua kinni hoida, kuni kogu vesi kohvist läbi niriseb.
Olen kaks nädalat olnud taas metsaonnis (2014). Nädal tagasi ostsin poest lehtri, pistsin selle otsapidi tassi, kohvifiltri selle sisse ja – etskae – kohv nirises tassi ja minu sõrmed kuuma käes kannatada ei saanud. Nojah, tore on, aga nirisemine võiks toimuda ju nii, et ma ei pea ka lehtrit hoidma. Hoitagu!
Disaineriaju hakkas täna täistuuridel tööle. Võtsin mõned mõõdud ja asusin tegutsema. Koukisin voodi alt välja möödunud aastal kempsu ja kastide ehitamisest järele jäänud vineerijupid. Võtsin välja vajalikud tööriistad ja tulemus on siin nüüd teie ees.
Detailid
Riputasin selle pildi ka näoraamatusse üles, aga äraarvamismäng õiget tulemust ei toonud. Loodan, et nuputajatel oli rõõmu ikkagi, et suures palavuses vahepeal veidi ajusid ragistada sai. Selle töö juures ei pea ju üldse liigutama, nii et higistamist pole vaja karta.
Kohvimasin koos
Kohvimasin töös
Minu kohvimasinal on mitu head omadust.
- See ei võta mitte tilkagi kütust.
- Selle saab kokku panna ja kuhu iganes kaasa võtta.
- Kohvitass on pärast kohvi joomist puruvaba.
- Selle masina sisse ei ladestu katlakivi.
Nüüd võiks ju küsida, et miks ma ei osta sellist kohvimasinat nagu normaalsed inimesed. Vastus on – ei taha. Juba nende ülemise nelja hea omaduse tõttu. Veekeedukann on mul olemas ja sellest piisab. Mulle meeldib nii. 🙂