eesti-keha-kate2

June 10th, 2016

Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit
Konkurss
Aeg: oktoober 2015–mai 2016

eesti-keha-kate2
Eesti rahvuslik käsitööpärand kui inspiratsiooniallikas tänapäeva rõivadisainis


Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu eripreemia: UNGER – Irina Tammis


Mis asi on konkurss?

See on üks imelik asi. Keegi otsustab mingil hetkel, et oleks vaja panna inimeste tööd omavahel võistlema. Vahetevahel on selline võistlemine võrdlemisi võrdne ja mõõdetav. Aga see pole alati nii. Ja mina pole oma pea poole sajandi elu jooksul mitte kunagi armastanud võistelda. Eriti vastikud olid spordivõistlused kooli ajal. Ilmselgelt ei saa võtta mõõtu kellegagi, kes on sinust poole pikem ja poole tugevam. Ma olin hirmus pisike ja võistlemine tundus kohutavalt suure ülekohtuna. Õnneks sai see aeg läbi.

Üks kord varem olen vabatahtlikult konkursist osa võtnud. See oli aastal 1986, kohe peale keskkooli, kui töötasin Klementi vabrikus arvestajana. See oli numbrite kokkulöömise amet. Arvutasin Helmiga koos välja kitlitele, kleitidele ja muudele õmblustoodelete vaja mineva kangakoguse. Tõttöelda oli see üsna nõme töö, aga kusagilt pidi noor inimene alustama.

Konkurss oli Klementi-sisene ja mõeldud noortele proovimiseks ning käe valgeks tegemiseks moe alal. Mina tahtsin kangesti minna õppima ERKI (praegune Eesti Kunstiakadeemia) moe erialale ja mõtlesin, et proovin. Vabrik andis materjalid kätte. See oli hea, et ei pidanud neid ise otsima ega ostma. Sel ajal polnudki poest midagi saada.

Ma ei mäleta, kui palju oli konkursil osavõtjaid, aga minu tööd peeti kolmanda koha vääriliseks. Kõiki kolme esimest tööd prooviti minu teada ka tootmisse panna, aga see asi jäi siiski katki.

Sellest ajast on möödas 30 aastat. Kui Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit eelmise aasta oktoobris konkursi eesti-keha-kate2 välja kuulutas, siis libises mu pilk esmasest tevitusest lihtsalt üle. Ahah, no tore. See pole minu rida.

Millegipärast sattusin aga kuulutust lugema mõned korrad veel. Üks ülekuue lugu hakkas peas sumisema ja umbes novembri alguses veetsin uneta öö kirjutades, väike punane vein kaaslaseks. Üks konkursi tingimusi oli, et tehtaval esemel peab olema oma lugu/legend. See lugu tuli kusagilt ja kippus paberile ja mis mul siis muud üle jäi, kui asi kirja panna.

Ma mõtlen tihtipeale piltides, mis on enamasti värvilised. Loo kirjutamise ajal käis silme ees paras virr-varr. Valge, punane ja must läbisegi. Sedamööda, kuidas lugu paberil selgemaks muutus, läksid ka pildid klaarimaks ja mõnedki detailid lubasid aimata oma piirjooni. Aga kuidas täpselt kolm iludust välja nägema hakkavad, sain teada alles siis, kui need olid valmis. Ma ei joonista kavandeid eriti tihti ette, sest lõplik tulemus on alati täiesti teistsugune. Ja mõttetöö on pidev protsess, see käib mõnikord isegi magades.

Tegelikult pole ma ju veel öelnud, miks selle suure tegemise üldse ette võtsin? Kolisin 2015 aasta mai keskel tagasi koju – Hiiumaale. Kogu mu emapoolne suguvõsa on sealt pärit ja juured kisuvad ühel päeval ikka kodu poole tagasi. Nüüd on mul seal oma pesa olnud juba neli aastat ja selle aasta lõpuks on lootust ka uude majja sisse kolida.

Hiiumaa Käsitööselts tiris mu koos saba ja sarvedega endasse juba veidi enne, kui olin linnast ära kolinud. Tiris nii, et valiti suisa juhatusse. Eks ma olin ju nõus ka. Siis mõtlesin, et nii saan kõige kiiremini inimestega tuttavaks. Paljusid juba tean, mõnda tunnen lähemalt, aga palju on neid, kelle nägu ja nime veel kokku ei pane.

Väljakuulutatud konkurss oli ülihea võimalus teada saada oma kohta sellel maastikul – Eesti käsitöö maastikul. Ma ei teadnud, kus asetsen ja millisena mu töid võetakse. See, et sõbrad ja tuttavad kiidavad ja rõõmustavad mu asjade üle, on üks asi. Kuulda aga kiitust sealt, kus mind tegelikult üldse veel ei tunta, on sootuks midagi muud. Kas mingi kiitus tuleb, ei teadnud ma ju ka. 🙂

Nüüd ma tean, et mul on oma koht täitsa olemas. Pealegi veel eriline 😉
Selle eest minu poolt suurimad tänudEesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidule.


Kirjapandud lugu on järgmine:

Haldjahiiepiiga ülekuub

Merevalla Haldjahiie talu peretütar Irmelin oli oma vanemate ainus tütar. Tema vend oli juba ammu kodunt lahkunud, et leida seda oma, mida noored ikka otsivad.

Kui Irmelin sai 16-aastaseks, saatsid vanemad ta Ungeri mõisa teenijatüdrukuks. Mõis polnud kodust kuigi kaugel ja talu korrashoidmiseks oli lisaraha väga vaja. Irmelinil endal polnud sellise töö suhtes samuti midagi vastu kosta.

Aga nagu tihtipeale sääraste asjadega ikka läbi aegade juhtunud on, juhtus ka Irmeliniga. Paari aasta möödudes hakkas tüdruku pea korraga ringi käima. Ta kasutas iga hetke, et salaja mõisaproua tuppa lipsata ja sealses rõivaruumis ringi vaadata. Palju ei puudunud, et ta mõnda uhkemat rüüd endale selga oleks proovinud. Tema salajased unistused kerkisid kõrgustesse, mida ühe tavalise talu peretütar mitte endale ette kujutada poleks tohtinud.

Vähe sellest. Irmelin oli sirgunud kenaks nooreks kaunitariks ja teenijatüdruku amet hakkas teda vaadates üha enam ebasobivana tunduma. Mõisahärra otsustas, et peab neiu paremale ametikohale panema ning Irmelinist sai mõisaproua toatüdruk. Piiga liikus nüüdsest mõisa uhkemates ruumides, ta sai paremad riided ja tema teenistus oli parem.

Kodutalu ning vanemate jaoks oli ta juba palju teinud. Irmelin hakkas tasapisi kogutud peenraha hõbemüntideks vahetama ja enda jaoks koguma. Ta ei teadnud veel, mida rahaga peale hakata, aga ta oli kindel, et seda on vaja.

Siis juhtus midagi, mida keegi ei osanud arvata. Mõisaproua suri. Nii ootamatult, et isegi hiietark Terrin ei osanud pärast pikka ja põhjalikku teise ilma härradega vaikset nõupidamist kosta, miks nii oli juhtunud ja mis proual viga oli olnud.

Irmelin jäi tööta. Nüüd sai ta aru, miks oli hing käskinud hõbemünte kukrusse korjata. Nüüd oli tal neid väga vaja.

Neiu läks kodutallu ja ütles isale, et temagi peab venna jälgedes minema oma otsima. Isa ei hoidnud teda kinni. Ema küpsetas teele kaasa rammusa karaski ning andis oma õnnistuse. Ema teadis, et Irmelin on tugev tüdruk ja leiab oma üles.

Seda, milliseid radupidid Irmelin rändas ja mida õppis, legend ei räägi. Ju on jutustajad selle ajapikku lihtsalt unustanud või polnud see nende jaoks oluline. Isegi laulikud on unustanud pika laulu vahepealsed salmid, mis siis, et viisiveerega koos seisavad asjad paremini lugudes alles.

***

Aeg läks. Keegi ei tea, kas aasta, kaks või rohkem.

Ühel ilusal ja kargel talvehaku päeval veeres mõisahärra Ungeri häärberi ette lihtne tõld. Ainus ehis selle uksel oli puidust nikerdatud märk, mis oli ühtaegu tuttav ja võõras. Ungeri-härra ei osanud seda päriselt seletada, mis tundus tuttav. See lihtsalt oli ja kõik.

Tõllast astus välja noor neidis. Unger ei teadnud, kes ta on, kuid samas tundus olevat tuttavam kui keegi teine tema õukonnast. Kes see on? – mõtles ta….

Noor naine kandis tõllast välja astudes valgest kalevist ülekuube. Kui ta oli mõisahärrat tervitanud, sai ta kutse astuda häärberisse. Majasisene hämar valgus aga tegi seda, mida päevavalgus polnud suutnud. Unger tundis kaunitari ära. See oli tema lahkunud naise toatüdruk Irmelin. Nii imeliselt ilus. Unger lasi lendu õhkõrna mõttekillu, et selle naise võiks ta kosida, mis siis, et ta on Haldjahiie talutüdruk.

Keegi ei märganud hetke, mil nooriku kuub vahetus punase vastu, kuid majas sees oli see punane ja jäi pikkadeks aastateks nii. Ungeri mõttekild muutus tõelisuseks, milles mitte keegi ei kahelnud. Irmelin oli tema naine. Vahetevahel tabas Unger end mõttelt, et Irmelin teeb asju neid tegemata ja jutustab jutte neid rääkimata. See oli imelik ja isegi hirmutav tunne, aga sellest ilma jääda mees ei tahtnud.

Ajapikku hakkas Haldjahiiepiiga ülekuub tumedamaks muutuma. Sellest ei olnud midagi. See meeldis Irmelinile, see meeldis Ungerile. Nii lihtsalt pidi olema. Ainus, mida polnud kuue juures märgata, oli kulumine. Kuub oli läbi aastate säilinud ikka justkui uuena. Ainult Irmelin teadis, miks see nii oli. See oli tema, Haldjahiie Irmelini saladus ja seda ei pidanud keegi, isegi mitte Unger teadma. Ta ütles Ungerile vaid seda, et saabumise päevast peale oli ta meest armastanud.

Unger ja Irmelin jäid koos vanaks ja nad seati koos viimase tee tõlda. Irmelini kuub oli selleks ajaks tasapisi muutunud mustaks. Kuid üks asi oli läbi aastate veel peegeldanud Irmelini olemist. Kui ta Ungeri mõisa tagasi tuli, oli tema kuub lihtne ja valge. Viimase tee tõllas istus Irmelin helmeste ja kaunistustega mustas kuues. Ta ei olnud seda kuube ise kaunistanud. Seda tegi aeg, mis muutis lihtsa Haldjahiie talutüdruku rikkaks mõisahäärberi emandaks. Unger läks rõõmuga oma naise lihtsas tõllas temaga viimasele teele kaasa. Tõllas, mille uksele oli puidust nikerdatud armastuse märk.

Unger. Valge. Autor: Irina Tammis

Unger. Valge. Konkursi eesti-keha-kate2 ERKL eripreemia. Autor: Irina Tammis

***

Unger. Punane. Autor: Irina Tammis

Unger. Punane. Konkursi eesti-keha-kate2 ERKL eripreemia. Autor: Irina Tammis

***

Unger. Must. Autor: Irina Tammis

Unger. Must. Konkursi eesti-keha-kate2 ERKL eripreemia. Autor: Irina Tammis

One Response to “eesti-keha-kate2”

  1. Irka Irka says:

    Olen eriliselt tänulik Ragnele ja Mairele, kes olid nõus mantlite pildistamisel olema modellideks. Näitamiseks valisin pildid Ragnega.

RSS feed for comments on this post.