Puuhalu vanker

September 17th, 2016

Hei!

Viimasest kirjutamisest on möödas juba üle kolme kuu. Vahepeal on juhtunud seda, et mu maja on omandanud peaaegu-elamiskõlbliku oleku; kodumetsast sain palju riisikaid korjata, konkursil osalenud mantlid on lõpuks kodus tagasi väikese kaoga riidepuude puudumise näol, aga loodan ka need tagasi saada. Ja mis kõige ägedam – tänase seisuga olen rattaga läbi sõitnud ja pikemaid käimisi käinud sel suvel kokku 2867 kilomeetrit. Rattasõiduks kõlbulikke ilmasid tuleb arvatavasti veel ja lõplik number selgub siis, kui ilm, teed ja minu tuju enam rattasõitu ei soosi.

Täna räägin puuhalu vankrist.

Kui väike olin, oli vist iga Hiiumaa talu õuel üks vähevanker. See näeb välja nagu suur hobuse taha rakendatav vanker, millega sai metsast ja mujalt igasugu kraami koju ja kuhugi mujale vedada, aga pisem. Ise vedamiseks. Viimati nägin vähevankrit, pildistasin ja see oli kasutuses Soera Talumuuseumi õuel.

Söakad Hiiu naised vedasid vähevankriga purjuseid kaasasid kõrtsist kodu; ikka pea üle serva rippu ja jalad ülespoole, et head pätid (loe: jalavarjud) hukka ei saaks.

vanker

Vähevanker

Nali naljaks, aga…

Kui Eesti meediast käis läbi nupuke, et on tehtud halukaarik, siis mõtlesin, et seda ma tahan. Aeg läks edasi, melu vaibus. Kaarik käis vist isegi Ajujahis? Ei mäleta, antagu mulle andeks.

Nüüd, kus mul on halud ja ahi, mida kütta, tuli halukaarik meelde. Otsisn kodulehe välja ja jäin asjale otsa põrnitsema.

Minu jaoks on täna sellele osas mitu asja, mis ei ole kasutamise mõttes mugav. Kaarikul ei ole põhja, ehk et kõik, mis halgudest pudeneb, on seal, kuhu see pudeneb. Õues, hüva, kuid toas peab põrandale pudenenud puru kokku kraamima. Lisaks peavad halud olema paraja pikkusega, et need aega alla võttes kaarikusse seada. Miks ma pean? Aag kui halud ei ole nii pikad, et paigutuvad kaarikusse, mis siis saab? Need lapin ikka jälle sülle ja viin ahju juurde. Mis siis kaarikust kasu on? Eriti selle hinna juures?

Kui maamees oma metsas tehtud puid koduõuel juppideks saeb, ei mõõda ta neid sentimeetriga üle vaid saeb omasoodu ja tunde järgi, oma ahju ja pliidi järgi.

Disainerina ütlen, et kaarik on ilus ja selle vastu ei vaidle ega protesteeri. Kuid…

Minu vanker on lihtne. Nagu kapp. Viskan halud sisse, puru ei pudene, halge seada pole vaja. Halb uudis on see, et tootma hakata ma neid ei kavatse. See on minu eksemplar ja nii jääb. Tahad endale ka, tee ise. Vineeri, rattaid, polte, kruvisid ja kinnitusnurke saab ehituspoest.

Vankri väljanägemise teen ilmselt mingil hetkel ilusamaks ja üles panen käepideme ka, et seda oleks mugavam enda järgi vedada. Täna hoidsin lihtsalt kahest “sarvest” kangusega kinni, et halud ahju taha sooja saaks.

haluvanker

Irka haluvanker

joon450

Comments are closed.