Armsad sõbrad, sugulased, tuttavad ja natuke võõramad. Täpselt nädala pärast pühin linnatolmu jalgelt ja lähen saarele tagasi. Sinna, kust ma olen tulnud. Jäin aastaid tagasi korraks mandri pääle kogemusi koguma. Nüüd on neid saanud üksjagu ja tuleb edasi, ehk tagasi liikuda.
Minu metsatukk Hiiumaal, nagu paljud teavad, on üldsegi mitte asustamata tsoonis. Tegelikult siirdun ühest tõmbekeskusest teise – Tallinnast Pühalepa valda. See on kõige ilusam koht maailmas. Ja nimi on ka väga ilus.
Männimäe aiamaja. 30.08 2014.
Ütlen endale aitäh, et oskasin 30 aastat tagasi valida eriala, mille abil täna võin leiba teenida kus iganes, ka metsas. Ütlen oma vanematele veelgi suuremad tänusõnad, et nad otsustasid kokku panna minu jaoks parima geenikomplekti – segaverelised on tugeva tervise ja andeka olemisega. Sellele ei vaidle ju keegi vastu, eks ole.
Üks naljakamaid nähtusi minu otsusega seoses on levima hakanud ekslik arvamus, et jätan koos linnast lahkumisega maha ka kõik muu – eriala, töötamise, kättesaadavuse, ideede jagamise, sõbrad jne, jne. Et hakkan erakuks.
Kullakesed, ma ei sure ära, ma lähen Hiiumaale ja – üllatus, üllatus – see on asustatud, tsiviliseeritud, internetiseeritud ja toimiv koht. Olen teile edaspidi täpselt sama lähedal, kui seni – telefonikõne ja kirja kirjutamise kaugusel. Küllatulemise kaugusel ka. Kõik tegevused kestavad edasi ja veelgi enam. Saan nüüd oma tegemistesse panna selle väe, mida kodumetsast ammutan. Kunagi vanuigi, kui kõigest on kõrini, võibolla hakkangi erakuks, aga mitte niipea. Ärge mitte unistagegi 😉
Ja teil, kellel seni polnud Hiiumaale minnes mitte kedagi ees ootamas, on lõpuks ometi kuhu tulla. Esialgu pole talveperioodil küll ulualust pakkuda, aga ükskord tuleb see ka. Pealegi, kes see pakasega ikka niiväga reisida tahab. Kuid just väikese reisi mõõdu annab Hiiumaale tulek välja küll. Ühekorraga natuke kaugel aga samas nii, nii lähendal.
