Mida teha, kui töö lõpetamise kuupäev on ukse ees, aega napib ja mõttes mõlkunud mõtte teostamiseks enam kuidagi aega järele pole jäänud? Natuke nõutu olla, eks. Seda minagi. Ja mitu muud, palju tähtsamat, asja vaja enne homset valmis saada.
ESITEKS. Läksin poodi. Ei-ei, mitte materjale otsima, neid on sahtlites niigi. Hoopis veini järele. Appikene – päeval kell üks. Aga häda ei anna häbeneda. Tean ja tunnen end. Sõõm punast, veidi uimastavat rüübet päästab ideedetulva valla ja ei hakka mina sellele vastu vaidlema.
TEISEKS. Vein toodud, kallasin Gotlandi-päritolu klaaspokaali poolenisti täis. Võtsin sõõmu ja istusin natuke niisama. Vaatasin oma kotitoorikut ja…
KOLMANDAKS. Inspirašuun tuli. Vajasin nüüd kahte asja – kotile arvutit kaitsvat turvalist sisu ja natuke ilu. Sisuks sai ei-tea-millal ostetud tükk tumedat samblarohelist käsitöövilti. Kaunistuseks peale vööks või sõbaotsapaelteks liiga lühike kõladega kootud vöö. Õigemini oli see minu esimene kõlavöö. Katesetus, et kas mõistus käib teooriast üle. Käis küll. Esialgu lihtsa mustriga, aga iva tabasin ära.
Arvutikott
Kuid jah. “Murumängudest” on asi kaugel. Mõte, mis esiti peas ringi uitas, ei klappinud kudagi valmis saanud tööga. No kuhu sellel koti lilli ja lehekesi panna?? Ei sobi ju.
Detail
Üks hää sõber on mulle mitu korda öelnud – vastikult maitsekas. Vabandust, pole süüdi. See on geenides. Värskelt segatud veri. Ma ei kurda. Olen täitsa rahul. Ja kasutan neid geene ära. Omad vead on ka, aga see jäägu enda teada 😀
Võrratult maitsekas… :=)
Kõike on piisavalt – minu jaoks 🙂
Kott on ilus
Perfektne!