Niisiis….
See suvi oli sootuks teistsugune, kui ootasin. Mina, naiivne, mõtlesin, et kui kolin linnast tagasi koju, Hiiumaale, saan rahu ja vaikust. Inimesed, uskuge, kes vähegi ise midagi teeb ja teha tahab, siis ei ole suurt vahet, kas elada maal või linnas.
No, tegelikult ei vasta see viimane väide päris tõele. On küll vahe. Väga suur vahe. Kuid siiski mitte selles, mida arvatakse. Et maal ei ole mitte midagi teha ja kogu elu-melu toimub linnas. Et maal oled sa isoleeritud ja linnas kõik käe-jala juures. Et linnas saad sa igal hetkel minna sinna, kuhu tahad (loe: klubisse, kontserdile, parki, sõbrale külla) ja maal mitte.
—- (paus) —-
2011. aasta kevadel süstiti kõrgemalt poolt minu pähe mõte (tundsin järsku tungivat vajadust), et pean koju tagasi minema. Hiiumaale, kus mu juured on. No, teised juured on ka, aga kas teist keegi kujutaks ette elamaminekut Valgevenemaale. Ei ahvatlenud säärane võimalus siis, kunagi varem, ega hakka ahvatlema ka tulevikus.
Mõeldud, tehtud. Leidsin kogemata krundi, mis oli lapsepõlves olnud minu maasikamaa. Leidsin kogemata, et krundi maakler on mu keskooliaegne klassiõde. Üllatusin, et mu lapsepõlve maasikamaa oli naabripoisi oma ja tema seda müüs. Sain, mis tahtsin. Sain koju tagasi.
Nüüd on 2015 sügis. Linnakorter sai müüdud aprilli keskel, saarele kolitud mai keskel. Suvi oli nagu oraval rattas, et üks asi lõpeb, teine algab ja vaata ise, kuidas vahepeal hingatud või saunas käidud saad.
Milline on siis vahe linnas ja maal elamisel minu silma läbi? Kiiruse ja tegemiste mõttes ei mingit. Teha on palju ja ehk veel rohkemgi kui linnas, sest Hiiumaa Käsitööselts on mind endasse tõmmanud kui sügiseste lehtede imur. Salata ei saa – kui ma ise ei tahaks, siis midagi niisugust ei toimuks. Aga tunnen ja tean, et seltsil on minule palju anda ja minul vastu ka. Õpime üksteist vastastikku iga päev üha enam ja enam tundma.
Nüüd sellest, milline on minu jaoks vahe linnas ja maal elamise vahel. Need klubi-kontsert-sõber käigud ei muutu maal elades olematuks. Imelik küll, aga need muutusid pigem tihedamaks, kui linnas olles. Ütlesin sõbrannadele kohe, et vaadake ette, te hakkate mind nägema märksa rohkem, kui siis, kui me olime elamistega paari kilomeetri kaugustes. Nii ongi.
On asju, mida linnas ei ole ega saagi olema. Minna loodusesse uitama ja teada, et vastu ei tule ühtki hingelist peale putukate, lindude ja loomade. Astuda oma õuele musta öhe ja kuulda ritsikate laulu. Linnas see nähtus puudub – pole ei musta ööd ega laulvaid ritsikaid.
Teha päeval toas tööd ja kuulda akna taga noorte lindude särtsakat siutsumist ning ootamatut aknasse potsatust (noor lind õpib orienteerumist ja ilmast arusaamist), kui vanad neile eemal puuoksa peal juhiseid jagavad (täitsa naljakas vaatepilt, muide). Või näed vongerdavat-rändavat pajumailase röövikut (tänan Leinat, kes pildil näidatud “ussi” tuvastas), kes otsib kohta nukkumiseks, et saada ilusaks (nad ei saa seda teha üldsegi mitte igal aastal). Rääkimata sellest, et kargad jalgratta selga ja sõidad kuhu tahad. Lihtsalt, et on tore, sõita.
Mõtlesin esiti, et täna pilte ei jaga, aga kahju hakkas teist. Seltsipoest koju sõites peatusin paar kilomeetrit kodust, et korjata üksikuid sarapuudele rippuma jäänud pähkleid. Need kobarad võinuks veel nädalakese jagu puu küljes rippuda, aga inimene on kärsitu, tahab hää kraami kohe kätte saada. Nii oligi mu üllatus suur, kui ööpäevase vahega ühtäkki pähklid puudelt kadunud olid.
Mõned sain. Parasjagu nii palju, et maitse suhu saada. Kuivama panna ja jõuluks jätta pole midagi. Ehk saan seda teha tuleval aasta.
Pähklituuma kestast kätte saamiseks pole ilmtingimata pähklitange vaja. Piisab terava otsaga teravast noast. Lõika pähklikoore tipp noaga maha, pista noaots tekkinud pisikesse pilusse ja keera nuga pähkliga risti. Koor avaneb tuuma võib suhu pista.
Sarapuupähkel. All vasakul oma kodu valvav ussikene.
Kevadel seadsin endale eesmärgiks sõita septembri keskpaigaks jalgrattaga läbi 1000 kilomeetrit. See on kuhjaga täidetud – eilse seisuga läbitud 1425 kilomeetrit.
Orav, kes külastab mind ja naabrinaist kordamööda.
