Digimaailm

June 1st, 2011

Naljakas asi selle digimaailmaga. Mingi piirini ajad taga perfektsust igas punktis ja tead, et seda saavutada on peaaegu et võimatu, kuid ikka üritad. Ja siis äkki ühel hetkel enam ei huvita. Või õigemini – huvitavaks muutub kõik see, mis on ideaalsest eemal.

Digimaailm

Digimaailm. Pildistus läbi iPad-i ja mõni filter lisaks.

Nii ma siin “mängin” oma uue leluga, nimeks iPad2. On asju, mis mulle ei meeldi. See on puhtalt harjumistest kinni. On vaja taas õppida, harjuda, harjutada, leppida paratamatuga ja pigistada endale sobivat välja võimalikult palju. Ühtaegu tüütu ja huvitav maailm.

Olen piisavalt uudishimulik persoon, et ilmselt langen uute tehnoloogiate ohvriks ka veel kaheksakümnendates aastates. No juhul, kui ma siis veel selles ilmas ringi liigun 🙂

Kuulun põlvkonda, kes harjus arvuti tulekuga, kui see alles tuli. Praegu on noorte jaoks arvuti nagu õhk, mille olemasoluta elu seisma jääb ja nad midagi päevaga peale ei oska hakata. Andku mulle andeks kõik need tublid inimesed, kelle jaoks eksisteerib maailmas palju muudki peale arvuti. Minu hinnang põhineb sellel, millega ise iga päev reaalselt kokku puutun ja see on veidi primitiivne.

Aga lubage mul nüüd hüpata ajas umbes 37 aastat ettepoole eeldusel, et minu ihuliikmed toimivad, mõistus reageerib asjadele adekvaatselt, silmad näevad, kõrvad kuulevad (abiga või ilma, pole oluline) ja uudishimu on säilinud (selle viimase suhtes on, tõtt öelda, minu skepsis kõige suurem).

Näen memme, kes istub mugavas ja pehmes tugitoolis, on parajalt pontsakas ja selle üle üldse ei kurda. Tema sõrmede vahel on valmimas tellitud näputöö ja tugitooli kõrval laual seisab laserekraan, et silma peal hoida maailmas toimuvaga. See viimane peaks muidugi olema nõnda intelligentne riist, et vanamemme huvitavat juba ise ette oskab anda ja tema ainult naudib näputööd ja hoiab kõrva kikkis.

Oeh, elu on ilus ka kaheksakümneselt, ma loodan.

Comments are closed.