Laulupeoaasta on minule toonud kuhjaga tikkimistööd. Kolmed käised (kui enda omad arvestusest välja jätan) – Rapla, Väike-Maarja ja Viru-Nigula – ja Muhu seelikuai. Täna hommikul mõtlesin, et võiks arvutitöö sootuks maha jätta, aga siis peaks vist osa hambaid suust varna riputama, sest ega see töö päriselt ära toida. Siis küll, kui makstaks arvutitööga samaväärselt. Kuid see on vaid ilus unistus. Või peaks oma töö väärtust rohkem kehtestama? Mõtlemisainest igatahes on!
Elo käiste tiknad.
Fragment.
Trikipliiats on minusugusele üks äraütlemata mõnus töövahend. Joonistad mustri kangale ja kui tikand on valmis, hajub joonistus mõne päeva jooksul täielikult.
See on aga väike näide minu vanatädi Ella tikkijakäekirjast. Tema tehtud tikandid on mulle alati meeldinud. Töö on peen ja puhas, ka tagantpoolt. Ta tikkis eranditult vaid ühekordse mulineega ja kasutas kvaliteetseid puuvillakangaid. Pitsid linikute ääres olid valitud vastavalt materjaliga kokkusobivad, õrnad ja õhulised. Mõned linikud on pärandusena jõudnud minu ema kätte.
Vanatädi Ella töö.
