Ainult Ilusad Asjad

„Inimene on see, mis ta on läbi elanud.
Mäletamine on kõige olulisem.“

Irina Tammis

Käsitöö vaim ja vaimustus käsitööst ehk Ainult Ilusad Asjad

Tekst: Terje Metsavas

„Tegelikult on käsitöö üks ütlemata hea stressimaandaja ja samas pole enam selliseid hetki, mil midagi teha ei ole,“ sõnab Hiiumaa juurtega Irina Tammis, kes sõpradele lihtsalt Irka. Hetkel vupsab tema kudumisvarrastelt kõige enam mütse, kuna sügisel näeb ilmavalgust juba järgmine mütsiraamat.

Kui imestan tema laiaulatuslikku anderikkust, naerab Irka, et tal on lihtsalt väga head geenid. Käsitöögeen olevat päritud suguvõsast, kus kõik naised on läbi elu käsitööd teinud. Aga teisalt ka keskkond, kuna juba väikse tüdrukuna nägi ta aina ema ja vanaema eeskuju ja oli ise tegemise sees. „See on olnud vajadus, ja ei saa lihtsalt teistmoodi, kui pead tegema,“ muheleb Irka. Tema meenutustest kangastub, et juba 5-aastasena istus ta koos vanavanaemaga kangastelgede taga. Oli memme kõrval ja süles. Üks mälupilt on hilisemast ajast, mil vanaema õmbles külanaistele sitsiriidest kitleid. „Vanaemale oli keegi Saksamaalt toonud sik-sak käärid, aga ikkagi oli vaja teha ääred üle käsitsi ja mind pandi tegema. Mulle see üldse ei meeldinud.“

Plikaeas alustas Irka nukuriiete õmblemisega, lõigete tegemine andis hea praktika. Kahjuks pole tänaseks kotitäiest riietest midagi säilinud, sest tema täditütred „mängisid riided ära“ oma nukkude peal.

Keskkooli käsitöötundides oli neiu juba proff, kuna sokikudumine ja muudki oskused olid kodunt selgeks saadud. „Ma ei mäleta, et mulle oleks öeldud: istu nüüd siia, ma õpetan sind! Olen kõik selle üle võtnud vaatluse teel – näen ja teen järgi. Võib-olla leiutan vaatluse teel hoopis oma tehnika, mis ei ole sarnane meistri tehtuga, aga sama asja järele teha ei ole mingi probleem,“ selgitab Irka.

Tegus naine jälgib käsitööuudiseid ka internetist: igapäevaselt külastab Pinteresti käsitööosakonda, leides sealt alati midagi huvitavat ja uut. Nii mõnigi asi tekitab temas järeleproovimisiha.

Loometee ja valikuvabadus

Irka elukutsevalikut määras soov olla loomingu ja loomise juures ja Kunstiakadeemias (ERKI) õpitud tootedisaini eriala sobis selleks ideaalselt. Ent käsitöö „vohamine“ hakkas tema sõnul peale 2007.a, kui Elo Lutsepaga koostöös tehti raamat „Eesti kindakirjad“, ja mis sai ka Irka autoriraamatute sünni alguseks. Raamatukujundamine ongi tema põhitöö. Koos väikese käsitöölehega, milleks oli kinnaste-sõrmikute kudumine ja mis ainult e-raamatuna olemas, on siiani valminud 10 raamatut, 11-s on teoksil.

Uurin ettevaatlikult, et ilmus tal juba üks mütsiraamat¹, miks jälle? „Mütsi saab ruttu valmis ja siin on väga suur variatsiooniderohkus kudumise ja heegeldamise tehnikate ühendamisel. Mulle meeldib seda põimida, eelistamata eraldi kumbagi tehnikat. Tänavapildis ikka imestan, KUI igavaid mütse inimesed kannavad. Nagunii on riietus tume, pangu siis midagigi säravat pähe!“ tõreleb Irka.

Säravad ja mitmevärvilised olid aga mõned aastad tagasi uue koorivormi tarbeks valmistatud setu pitsid. Siis oli tema kodus lausa töötuba, kus koori naised vuhistasid pitse heegeldada. Kuigi Irka sõnul pole ta näputööd väga õppinud, kõik on tulnud iseenesest ja avastamisrõõmust, on naisest tänaseks saanud meister, kes jagab lahkelt oma oskusi kõigile käsitööhuvilistele. „Igaüks saab käsitööga hakkama, ainult huvi peab asja vastu olema,“ usub ta. Heegeldamise juures võlub teda võimalus ise loominguliselt uusi mustreid luua. Samasugune loomiskirg tabab teda köögis uusi retsepte katsetades. „Kas lõngad või juurikad, mis vahet seal on,“ naerab osav kokk.

Alguses oli idee

Irka ei viska ühtki materjali minema, sest kõigest saab midagi meisterdada. Peab ainult idee tulema, ja ideedepuuduse all ta juba ei kannata. Vahel joonistab lausa pähetulevaid ideid üles, et nad meelest ei läheks. Pärimisele, kust need ideed talle tulevad, vaatab Irka üles. Kas peame kosmoseavarusest vastuseid otsima? “Jah! See sünnib vahel tänaval kõndides, kui miski mind kõnetab. Mingi värv, heli, kujund… Tahtsin endale sooja talvist mütsi, milles oleks minu kodukoha stiili. Loomulikult võtan aluseks Pühalepa triibud ja peenvillasest heegeldatud pitsi,“ on vastus nii iseenesestmõistetav. Ka Pühalepa rahvariided on ta enesele ise teinud ja need pitsidega palistanud.

Ideederohkusest kõnelevad ka tänaseks ilmunud kudumise raamatud: kindakirjad, sokiraamat, Eesti mütsid, kuhu kirjastaja nõusolekul sai poetada ka oma ideesid. Raamatu läbimüük on ka vastuseks, miks sügisel järgmine tulekul. „Kui tuleb mõte pähe, pean kohe lõnga ostma ja tegema hakkama, sest tahan tulemust näha.“ Irkale pähetulevatest mõtetest on saanud endale toreda mütsi pähe ligi sada soovijat. Ta võib vist vabalt terve Eestimaa mütsidega ära katta.

Mis see on – töö või muu asi?

Olgu mistahes näputöö või käsitöö – tööna naine seda otseselt ei käsitle. Irka on õnnelik, et saab oma tööd nimetada hobiks. Tema tööpäev algab enam-vähem 9 paiku, siis askeldab ta arvuti taga, kuni sulgeb selle 5–6 ajal, et sukelduda lõngade maailma. „Kui mul pole käsil ühtegi „leivatööd“- raamatukujundust, teen päeval ka oma raamatutööd, mida autorina välja annan. See on kõik üks suur komplekt, mida ei saa lahti harutada eraldi algosadeks. Saan oma raamatud otsast lõpuni ise teha: valmistan eseme ja kirjeldan selle tööjuhendina, kirjutan tekstid, teen fotod ja lõpuks vormistan kujunduse,“ on Irka õnnelik.

Talle on see elustiil – olla pealaest jalatallani endatehtud riietes, mütsist kuni sussideni. Lisaks veel omatehtud mantlid, joped, kleidid. Õmblemisele, kudumisele ja heegeldamisele on lisandunud viimastel aastatel tikkimine. „Pärast laulupidu, nähes nii palju tikitud riideid, arutasime Elo Lutsepaga, et miks mitte teha tikandite raamat. Suve lõpus saabus ka samalaadne pakkumine kirjastuselt Varrak. Siis hakkasingi ise tikkima ja tänaseks on sündinud Eesti tikand I, Eesti tikand II ja Mustrimosaiik. Viimases on väljavõtted minu loodusfotodest, millest tegin motiivist ristpiste- ja madalpistemustri – 2 erinevat tehnikat.“ Irka ei taha võtta võõraid mustreid. Kui tal on motiivi vaja, siis teeb ta selle ise ja jagab meelsasti oma raamatutes teistelegi. Lisaks on ta helde jagama omatehtud unikaalset käsitööd: juba mitu aastat valmistab ta sõpradele kingitusi, mõeldes kingi saajale ja tema värvi- ning stiilieelistusele. Kuna tutvusringkonnas on palju neid, kes käsitööga sugugi sinapeal ei ole, on seda suurem rõõm neile midagi isetehtut kinkida.

Igal meisterdatud asjal on oma väärtus, mille sisse on pandud tegemiserõõm, nauding ja hing. Energia, mis on valitsenud meistrit tegemise algusest kuni lõpuni ja kõige viimaseks – lõpptulemuse rahulolu.

Käsitöövaim

Irka avaras ja loomingulisusest pungil kodus kumab igalt poolt vastu tegutsemine: nõelapadjaks suur heegeldatud seen, setu pitsiga nõelapadjad, äsjavalminud heegeldatud krae, vanutatud mütsitoorik, nurgas kangasteljed, kust hiljuti võetud magamistoa põrandavaip; heegeldatud õlarätik, ristpistes padi, tikandiga vildisussid, pooleliolev tikkimistöö – lillades värvides liilia – vabaheegelduse proov; linikud, mütsid, tohutud lõnga- ja niidikerad, pärlid, niidid, mulineed, paelad, vilditud kott, pastellmaal seinal – kooliaegne töö, õmmeldud kardinad, lapitehnikas tekid. Värviküllane ja põnev sigri-migri-maailm. Vaatlejana vaimustudes uurin, kas temaga koos elab seal ka mõni käsitöövaim? Käsib ka mõnikord tal heegeldama hakata, aga usin meister tahab veel magada…?

„Ei, sellist asja pole,“ naerab naine. „Pigem peab mind magama sundima, kuna ma ei oska õigel ajal pidurit panna. Näpud käivad kogu aeg, ma ei passi ühtegi minutit niisama. Mul hakkab siis paha ja ma jään haigeks, aga seda ei saa ma endale lubada.“ Arutleme, et inimene jääbki vist haigeks siis, kui ta ei tee midagi. Irkale pole arste tarvis, tal on „vardaravi“, tõdeme muheledes.

Ise asju tegema ei ajanud teda niivõrd sundus ega vajadus, vaid originaalsuse ihalus. Eesti aja alguses oli vaene aeg ja isetehtud asjad olid hoopis põnevamad. Ja samas ka kokkuhoid! „Mina ei leia poest selliseid asju, mis mulle väga meeldiks ja mille eest oleksin nõus välja käima küsitud summa. Tean, kuidas asju tehakse ja mida nad väärt on ega osta seda, mida ise teha saan ja oskan. See on ka üks põhimõte, mille järgi olen elanud,“ selgitab Irka.

Ainult Ilusad Ajad

Teda rõõmustab, et ka tänapäeva noored oskavad lugu pidada isetehtud asjadest ja eelistavad neid poestostetuile, kuigi kaubanduskeskustes istuvad jõude ka kiirmoekettide ühesugustes rõivastes noored. „Meil tegid keskkooli ajal kõik tüdrukud klassis käsitööd, enamus käis omatehtud kampsunitega ringi.

Lemmikumat tegevust Irkal oma käsitöö hulgast pole. Talle meeldivad kõik, olgu selleks õmblemine, kudumine, heegeldamine, tikkimine, kangakudumine, kõlavööd või makramee, ehted. Pikka aega oli naise lemmikuks maitsev kätetöö – omatehtud sai, mille retsepti ta tuunib tänaseni. Käsitööd on üleval tema veebipoes Ainult Ilusad Asjad http://disainistuudio.ee/pood/, kuhu uudistama minnes võibki end unustada. Tõuke veebipoeks andis soov igale tehtud esemele omanik leida. Irka käsitööd on olnud müügil ka Vabaõhumuuseumi poes, Ehe-Eesti veebipoes, Telliskivi loomelinnakus.

Ent naise ettevõtlikkusel pole piire. Irka soovis luua oma kujundatud kanga: joonistas mustri, saatis selle Ameerikasse ja avas postipakist kuu aega hiljem tuttava mustriga kangatüki. Samamoodi valmis jõuluks roosidega padjapüürikangas – „Ilusat und, mu armas! Sinu padi.“ Sellist padjapüüri oli hea kallitele lähedastele kinkida. „Värvid võivad küll kangal tuhmuda, aga oma soe on sees,“ teab naine.

Soe kõla ja ilusad värvid on ka Irka sopranihäälel, mis Kalevi Kammerkooris lauldes tihti ka soleerides kõlab. Ja aeg-ajalt kõlab ka televiisoris tema tehtud multifilm „Silver ja Viki“, kus plastiliinist varestele puhusid elu sisse veel Kadri Kuusk ja Marko Karja, ja mis pälvis Overalli esimesel veebifilmi festivalil peapreemia.

Kuhu on veel minna ja areneda!? „Lähen koju tagasi. Jah, tulevik toob Hiiumaa, kuhu ehitan endale pesa,“ vastab tarmukas naine, kes pesapunumist kodusaarele juba aasta tagasi alustaski.

Aga puhkus? „Minu elu on kogu aeg puhkus. Stressi enam ei ole. Stressis olen siis, kui keegi kõrval vinguma kukub. Sõnumiks Eesti naistele ütlen – vähem virisemist, rohkem tegutsemist! Tervis on tegemises.“

—————————–

Vaata ka disainistuudio.ee/kasitoo

—————————–

¹ 2013. aasta oktoobris ilmub raamat “Romantilised mütsid”

Artikkel ilmus lühendatud kujul ajakirja “Käsitöö” suvenumbris (2013).