Kallikesed, vaatasin äsjalõppenud saadet Õhtusöök viiele. Saates poliitikud. See selleks. Mind pani ja on kordi varemgi pannud hämmastama, kui valivad on inimesed toidu suhtes (ma ei söö kala, ma ei söö rohelist, ma ei söö seda ja toda…..). Eriti, kui neile pakutakse roogi, mida nad kunagi varem pole saanud ja ehk ei saagi.
Kodus olles võib alati süüa seda, mida enesesse kinnistunud traditsioon ja fantaasialaiskus lauale panevad. Külla minnes aga ootan, et saan midagi muud, erinevat, ootmatatut. Virisen (omaette), kui saan tõesti kehvasti tehtud rooga. Kuid tänases saates pakkus Põlva maavanem (vähemalt retseptide järgi otsustades) vaid väga head.
Mina pole nälga kannatanud. Enda eriala ja töö on, jumal tänatud, piisava sissetuleku allikaks, et seda ehk tundma ei peagi. Ära iial ütle iial. Olen ablas proovima uusi maitseid. Kõik ei pea alati kohe meeldima, aga et asi meeldima hakkaks, on vaja korduvat proovimist. Võibolla on näiteks kala mittemaitsemine kinni sellest, et kunagi said pahaks läinud kala? Ma ei söönud angerjat oma 10 aastat, sest sain suituangerjast mürgituse. Aga siis sai ring täis ja proovisin uuesti. Ma ei ütle, et see on kala, mida ma ei söö. Väga hea on.
Loetelu mõningatest toidulauale pandud roogadest, mis pole vast väga traditsioonilised: praetud haikala, kaheksajalaroog, grillitud metssiga, röstitud ritsikad, tuvipraad, jaapani maiustus riisist.
