Kuidas see raamat sündis?
2009. laulupidu oli täies hoos. Meil Eloga käsil raamat Eesti mütsid. Istusime lauluväljaku murul ja uudistasime ilusaid inimesi, kel seljas teadagi mis – rahvariided. Need tikandid köidavad pilku ka siis, kui sa seda ei taha. Ütlesin Elole, et kui mütsid trükki läinud, peaks midagi uut tegema hakkama, näiteks tikandeid joonistama. Elo arvas, et see on liiga suur töö. Aga mõte oli lendu lastud…
Augusti keskpaigas võttis Reelika kirjastusest Varrak Eloga ühendust. Küsis, et teie olete Irkaga teinud kaks mustrite raamatut (Eesti kindakirjad, Eesti sokikirjad), äkki tahate ka tikandimustrite raamatut teha? Elo helistas mulle ja ütles, et näed nüüd, selline pakkumine tuli. Mis me teeme? No mis siin mõelda, muidugi teeme.
Joonistasin, vahel võrdlemisi ebamääraste algallikate järgi, mustreid 9 kuud. Vahel oli sellest nii kõrini, et jätsin asja nädalaks seisma. Siis aga hakkas hing kripeldama ja jätkasin sealt, kuhu kõik pooleli jäi. Olen üsna veendunud, et mustreid on veel ja veel, aga jäägu see järgmise raamatu jaoks. Pealegi ei mahtunud käesolevasse väljaandesse ühtegi ristpistemustrit…
Tikandiraamatu viimases osas on minu mustrid. Neid oli mõnus joonistada. Seadsin selle tarbeks isegi päeviku sisse. Ja sinna olen pärast raamatu ilmumist uusi mustreid juurde joonistanud. Need ma avaldan kunagi hiljem 🙂
Head tikkimist!
Tänan väga oodatud raamatu eest. Ise leidsime Virumaalt, Toilast vana maja lakast eelmise vabariigi aegsed rahvustikandi mustrid. On sellised värvilised, kuldse-hõbedase trükiga, “Eesti Trükikoda” on serva peal. Loodetavast saame raamatust vastuse, millistest kihelkondadest võiksid need pärit olla.
Tere!
Sooviksin kolmas raamat eesti vöö, kas on võimalik. 🙂
Viive