Suur suvi on läbi. Alles see algas ja juba läbi…
Suur oli mu suvi igas mõttes – ilmade, puhkamise, hobitöö ja töö tegemise mõttes. Sellist mul varem pole olnud, aga soovin, et neid tuleks veel ja veel. Palju!
—
Hakkan oma pajatusega otsast pihta.
18. mai – puud olid veel vaid hiirekõrvul ja ilm hall. Tegin jalgrattal esimesed sõidud.
Siis ma veel ei teadnud, kui palju saan Hiiumaal olla ja veel vähem teadsin seda, kui palju hääd olemist see kõik endaga kaasa toob.
7. juuni – päike näitas oma õiget palet ja mind ootas ees jalgrattamatk Vormsile Kalevi Kammerkoori koosseisus. Kuna mu ratas oli Hiiumaal, läksin päev varem saarele, et järgmisel hommikul kella kuue paiku alustada teekonda naabrite juurde.
Kui ma 9. juuni hilisõhtul Reikamale tagasi jõudsin (kus elab mu ema), olin kahe päevaga läbinud täpselt 100 kilomeetrit. Siis mõtlesin, et lahe oleks suve lõpuks kokku saada 1000. Edaspidi selgub, kas see unistus täitus või mitte.
15. juuni – sain endale miljonite kaupa naabreid.
Esialgu otsustasid nad pesa ehitama hakata ühe suure paku sisse, mille keskel oli pragu ja mis minu majakese uksest asus kolme sammu kaugusel. Pärast veerandtunnist paanikaosakonnas viibimist ja seejärel paaritunist pesa teisaldamist pappkasti ning tirimist kaugemale metsa mõtlesin, et ehk saan sipelgatest rahu. Aga ju ma siis meelsisin neile. Uus pesa hakkas kerkima 9 sammu kaugusele. Jätsin nad seal esialgu rahule ja õnneks tuppa trügima ei hakanud ükski.
15. juuni – minu majakesele oli projekti järgi ette nähtud vintskapp. Miks küll, sellest pole ma siiani aru saanud.
Paigaldamata jäänud vintskapi kolmest küljest sain suurema vaevata kolm väga kasulikku kohta – töö- ja köögilaua ning trepi. Ülaloleval pildid on üks vintskapi tükkidest metallist kandenurkadega kinnitatud seina külge. See on töölaud.
—
18. juuni – võtsin ette teekonna kohalikku teise-ringi-poodi, kus ka mööblit müüakse.
Sain sellise karupruuni tooli. Väike värskendav värv puitosadele ja riidest kate tegid tooli kenaks. Teekond rattal edasi-tagasi – 45 kilomeetrit.
—
22. juuni – kolmas vintskapitükk on leidnund oma õige koha – ukseesine trepp.
Nurgalaudade ja trepi ehitamise vahepeal värvisin põranda ära. Lõkkes põletamise materjali on mul palju. Kuni põrand kuivas, küpsetasin mõned vorstid.
Minu maja Männimäel.
29. juuni – olin sellele päevale eelnevad 4 pidanud linnas olema, sest majas pesti läbi keskküttetorusid. Et talvel oleks soojem. Saab tunda…
Kasutasin linnasoleku aega Männimäele väikeste vajalike vidinate valmistamiseks ja üks neist hoiab seinal lusikaid kahvleid, igaühel oma tasku.
—
29. juuni – LAULUPIDU!!!
Hellamaa laulupidu – midagi sellist polnud ma küll oodanud, et minu kodukülas juhtuma hakkab. Seisin kodumetsa servas ja üks preilna jalgrattal tuli küsina, et kuidas siis nüüd siin üksinda nõnda metsaservas seisad?! Hmm, imelik küsimus… Ma elan siin! Esiti küll suvel, aga eesmärk on ikka tõsisem.
Laulupeo peadirigendiks oli Hirvo Surva.
—
9. juuli – metsmaasikad täies hiilguses. Korjasin neid pea kilo jagu ja eranditult kõik sellest saagist rändas toormoosi ja värske marjana kõhtu.
Järgmiseks suveks tahan sügavkülmikut, et sügisel erinevad suvemarjad koos moosiks keeta. Olen seda korra, pea 25 aastat tagasi teinud, maitse on siiani suus ja tahan veel! Imeline.
11. juuli – äkki turgatas pähe, et juba veidi puitunud rabarber on endiselt hapu ja kui see vette panna, peaks hea maitse andma. Andiski.
12. juuli – tasapisi, pisitasa hakkas minu majake kattuma värviga.
Eelmisel suvel, kohe pärast püsti panemist võõpas onu selle väljast puidukaitsevahendiga üle. Talve jooksul puidu värv oluliselt hallimaks ei muutunud.
Värvide valik oli peen. Ostsin Faasionist (ehituspood Hiiumaal) esmalt värvikaardid. Teadsin vaimusilmas, mis värve ma tahan, aga ei teadnud, kas neid ka segada saab. Värvikaardid panin männikoorel kasvava samblikuga kõrvuti. Kõik klappis. Katus näeb pildil küll pigem sinine välja kuid tegelikult on must. Päikselise ilmaga kütab toa kohe soojaks (loe: palavaks).
—
13. juuli – loendasin oma krundil puupoegasid ja tammesid oli hullult palju.
Liiga palju. Saab näha mitmed neist järgmisel kevadel alles on.
Olen männitüdruk, mis siis, et tammise nimega. Tammed on ilusad, aga suured egoistid. Ema juures sõi üks noor tamm suure kuuse välja. Nii me vähemalt arvame. Kui keegi peaks endale järgmisel suvel tammepoega tahtma ja mul neid endiselt liialt palju on, antagu teada. Kaevame välja ja paneme kasvama sinna, kus see puu oodatud on. Hea plaan, eks!
16. juuli – maja on värvitud. Uks ootab järge.
25. juuli – sain mõni päev tagasi oksapurustaja kätte. See on aparaat, mis kuni 3 cm jämedused oksad saepuruks teeb. Ja nagu näha, uks on vahepeal värvi alla saanud.
Miks seda masinat vaja on? Tahan oma metsa suurest risust (loe: okstest) ära puhastada. Seda põlema kohapeal panna ei saa, põletaksin kõik maha. Aga, teadagi, purustatud puit on kasulik materjal. Sellega saab täita totakaid auke pinnases; katta jalgradasid, et oleks pehmem astuda; riputada kohtadesse, mis kipuvad rohke kasutamise tõttu mullale minema; puistata kuivkäimlasse, et haisukollid kummitama ei tuleks.
Ülapildil on näha, kuidas ma purustatud oksamaterjaliga täitsin ukseesise. Selleks ajaks, kui pidin linna tulema (üleeile), olid sellesse pinnasesse mõned ristikupered end elama sättinud.
Ütlen siinkohal ka suured tänud Ruthile, kes tuli külla ja andis head nõu, abistas oksapurustamisel ning oli osaline soojas saunaõhtus. Mõnus!
—-
28. juuli – siis ma hakkasin ehitama!
Oeh! Oleks keegi mulle kevadel öelnud, et avastan vineeri ja ehitan suve teisel poolel sellest vajalikke asju, kulutamata sentigi üleliigset raha, oleksin ta päris skeptilise pilguga pikalt saatnud. Elu veeretab teele väljakutseid ja see oli mulle küll, takkajärgi mõeldes, kingitus.
Suveks ilmunid ajakirja KÄSITÖÖ numbris (kirjutas Terje Metsavas) ütlesin, et ei osta ühtegi asja, mida ise teha suudan. Siis tähendas see minu jaoks ikka pehmeid materjale – lõnga, kangast, jahu jne. Täna see enam nii ei ole. Oma vaimusilmas näen tulevase maja sisustust enda kätetööna. Loodan, et kutsutud sõbrad aitavad talgutöö korras jõuga kaasa.
—
Viie päeva töö – kuivkäimla.
Materjalideks prussid, vineer, kruvid, valgusplaat, kolm haaki, värvid, konksud ja pulk, millel puhkavad paberirullid. Vaade üles on taevalik; koht, kuhu istuma peab kuum. Ja kui töö on tehtud, puistad peoga aromaatset hakkepuitu peale. Hing laulab sees, sest endal on hea olla ja paha haisu ei tule.
Kui ükskord koidab päev, et seda asutust tühjendama peab, tõstan vaarikapunase prillaua pealt ära. Muu töö jätan sibi teha 🙂
—
Sellega polnud mu suvised ehitustööd veel sugugi lõppenud. Vaimustunud vineerist kui materjalist ning käimlast järgi jäänud vineeritükkidest ehitasin tööriistakasti, voodi, köögikapi ja seinakapi. Kõik ehitus- ja värvimistööd kokku läksid suve jooksul maksma 290 eurot. Kõik tegin käsitsi, abiks olemasolevad ja käepärased vahendid – oksasaag, kruvikeeraja, pintslid, venna tööriistakuurist ärandatud nüri peitel, hullult palju head tahet ja napp rahakott. Kõik senises elus kasutamata lihased on haiged, aga see ei loe.
Talvel hakkan koguma raha, et saada uued abistavad tööriistad.
Vasakult: tööriistakast, voodi, köögikapp, seinakapp.
—
Varasuvest sai hilissuvi.
Muutused.
—
Vahepeale ja lõppu mahtus fragmente –
sõprade-töökaaslaste külaskäik,
elu esimene kalalkäik, vürtsitatuna…
… äikeseetendusest rahe, üle taevavõlvi jooksva topeltvikerkaare ja vastaspoole sünktaevaga,
eksperimendiga teha ciabattajahust pärmitaigna-pannisaia (järgmist tehes olen juba palju targem), …
… lõpetades põldmarjasaagi leiukohaga kodu lähedal.
Lisaks põldmarjadele sel aastaajal, võib kohapealt korjata magesõstraid, mis põldmarjaga koos moosiks keedetuna mahendavad viimase ägedat maitset nii, et see saab suule märksa omasemaks.
—
Asjaolude sund ei lubanud mind augusti lõpuni Hiiumaal olla. Teen talvel kõik selleks, et tuleval suvel nii labased asjaolud head olemist ei rikuks. Töö on teretulnud alati, aga tehnika vingerpussid teevad juukseid veelgi rohkem halliks. Seda hõbedast ilu katan punasega ikka veel, aga kui lõpuks oma metsa pidama saan jääda, siis kaalun küll, kas olla edev või oma. Eks näis, kumb peale jääb. 🙂
—
Oli tore teiega koos täna seda lugu teha. Kohtasin suve jooksul veelgi elusaid kodutegelasi, kuid täna jätan nad filmitud kaadritesse oma elu elama. See maailm on minule veel nii uus, et arvamust avaldada ei oska. Saan vaid uudistada ja olla lapsikult rõõmus, kui toimub miski minu silma all, mida ette aimata ei osanud.
Vihjeks: neli sipelgat tirivad igas suunas (loe: omas suunas) üht põrnikat, kuid neljas sipelgas annab alla…….
—
Kodutee, jalgratas on käekõrval.
—
Täna, 20. augusti õhtul pean tõdema, et 1000 kilomeetrit sel suvel jäi täitmata. Sain kokku 907, aga järgmisel suvel ei leia küll mingit vabandust, et 1000 ja rohkem ei võiks täis saada. Mulle meeldib rattaga sõita. Ja eriti meeldib, kui on eesmärk, mille poole sõita. 🙂
OMA KODU POOLE!
